Kohe selgitan, miks. Esiteks on tegemist laialdaselt levinud seenega. Teda võib kohata Põhja-Ameerikas, praktiliselt kogu Euroopas Skandinaaviast Vahemere rannikuni, näiteks ka Iisraelis. Teiseks ilmub ta välja söögiseentest ühe esimesena. Tänavu leidsin ma kukeseeni 23. juunil, möödunud aastal poolteist nädalat varem. Kolmandaks lõpeb kukeseente korjamise aeg hilissügisel, tuleb ette, et neid saab korjata talvelgi. Minu rekord on 14. jaanuar. Neljandaks on kukeseened väga viljakad: saagita aastaid praktiliselt pole. Viiendaks on see üks kõige maitsvamatest seentest. Kuuendaks on see väga harva ussitanud, kuna sisaldab kinomannoosi, mis blokeerib täiskasvanud helmintide närvikeskusi, kahjustab neid ümbritsevat limaskesta ning perforeerib osaliselt nende munade kesti. Seitsmendaks on kukeseen seenemaailma liider karotiinisisalduse poolest. See taimne pigment annabki kukeseenele oranži värvuse, mistõttu teda vene keeles rebaseseeneks (лисичка) nimetatakse. Seevastu Eestis, veel mõnedes teistes maades ja ka Vladimiri oblastis Venemaal nimetatakse teda kukeseeneks (igas keeles loomulikult isemoodi, vene keeles siis петушок). Huvitav on, et ladinakeelne nimetus Cantharellus tuleneb hoopis sõnast cantharus, mis tähendab veinikarikat. Kaheksandaks on kukeseenel harukordsed raviomadused, mida kasutatakse nii farmakoloogias kui rahvameditsiinis.

Tõenäoliselt leiaks veelgi, mida öelda üheksandaks ja kümnendaks ja nii edasi.

Vaatamata oma venekeelsele rebasega seotud nimetusele on harilik kukeseen täiesti kavaluseta – teda näeb roheluse taustal hõlpsasti ja seega pole tal võimalust seenelise noa eest pääseda. Üksnes sügiseste lehtede ajal võib olla veidi raskem teda avastada.

Nagu enamasti kuninglike isikute puhul, nii on ka kukeseenel mitmeid tema troonile pretendeerivaid isehakanud teisikuid ja „lähedalseisvaid isikuid“. Nii näiteks leiab metsadest tema heledama sugulase – kahvatu kukeseene (Cantharellus pallens), mille maitseomadused pole hariliku kukeseene omadest põrmugi kehvemad.

Ka timpnarmikut (Hydnum repandum) võib kukeseenega segi ajada, kui aga vaadata tema kübara alla, siis saab pettusest kohe aru: kukeseenel on seal voldid, timpnarmikul aga ogad. Timpnarmik on aga samuti täiesti söödav, nii et selle võimaliku segaduse pärast pole vaja muret tunda.

Kukeseen kui metsade kuninganna võib olla üsna edev, seepärast ei lepi ta üksnes klassikalise välimusega, vaid vahetab naudinguga nii rõivaid kui soenguid, nagu on ka piltidelt näha.

P.S: Seeneteabeagentuuri teatel on käes puravike aeg.

Kõik fotod: Anatoli Tarassov

Edukaid seenematku!