Erinevalt meie pärismaisest naaritsaliigist euroopa naaritsast (Mustela lutreola) on mink invasiivne võõrliik, kes aastaid tagasi Eesti loodusesse asustati ning kes peale seda ikka ja jälle karusloomakasvandustest on plehku pannud.

Välimuselt on need kaks väikekiskjat pea äravahetamiseni sarnased – mõlemad on tumepruuni läikiva karva ning pika ja saleda kehaga armsa ja petlikult täiesti ohutu näoga loomakesed. Kui mingil on valge ainult lõuaalune, siis euroopa naaritsal on valge suurem osa koonust, nii lõuaalune kui mokad.

Ameerika naaritsa elukaar on algusest lõpuni seotud veega – mõnes veeäärses hästi varjatud kohas ta pesitseb ja siit samast hangib ta ka oma toidupoolise, olgu selleks siis talvel üsna üksluine menüü talvituvatest rohukonnadest või külluslikum toidulaud kaladest, limustest, linnumunadest, veelindudest jne – põhimõtteliselt kõigest ja kõigist, kellest jõud üle käib, sest mink on osav ja väle jahimees nii vees kui maal ujudes, sukeldudes, joostes, hüpates ja ronides. Mink on pigem oportunistlik toituja ja ei ole valiv, konkureerides sellega euroopa naaritsa elupaikadele ja toidubaasile. Veel enamgi, uuringute tulemustest on selgunud, et mink on võimeline euroopa naaritsat ka murdma. Sellist olukorda Mandri-Eestis küll tekkida ei saa, sest viimati kohati euroopa naaritsat 1996. aastal 28,3 km pikkusel Angerja ojal.

Mink on levinud üle terve Eesti, välja arvatud Hiiumaal, mis on kuulutatud mingivabaks piirkonnaks. Euroopa naaritsa Hiiumaa loodusesse taasasustamine on andnud seal ka käegakatsutavaid tulemusi, kus on leitud juba mitmeid põlvkondi seal sündinud naaritsaid.

See kena mink elab Penijõe kaldal Penijõe matkaraja ääres ja jäi pildile 27. märtsil.