16. veebruar, 2023
Mitu ebapärlikarpi meil on?
Artikli autor: RMK ebapärlikarbi spetsialist Katrin Kaldma
Pärlikarbi populatsiooni tegelik suurus on juba mõnda aega jututeemaks olnud. Varasemate seirete ja inventuuride taustal on välja pakutud, et see on kuni 40 tuhat isendit või hoopis alla 10 tuhande isendi. Ja need on ühe asurkonna jaoks üsna erinevad hinnangud. Suvel kuivaga eraldunud jõeloogetest ja koprakanalitest leitud sajad karbid on ajanud oletused veelgi segasemaks. Kas surnud pärlikarbid peaks maha lahutama ühest või teisest hinnangust? Kui taoline suur suremus on iga-aastane või vähemalt sagedane paratamatu nähtus, siis kui palju jões ikkagi pärlikarpe veel alles on?
Pärlikarbi populatsiooni tegelik suurus on juba mõnda aega jututeemaks olnud. Varasemate seirete ja inventuuride taustal on välja pakutud, et see on kuni 40 tuhat isendit või hoopis alla 10 tuhande isendi. Ja need on ühe asurkonna jaoks üsna erinevad hinnangud. Suvel kuivaga eraldunud jõeloogetest ja koprakanalitest leitud sajad karbid on ajanud oletused veelgi segasemaks. Kas surnud pärlikarbid peaks maha lahutama ühest või teisest hinnangust? Kui taoline suur suremus on iga-aastane või vähemalt sagedane paratamatu nähtus, siis kui palju jões ikkagi pärlikarpe veel alles on?
Selleks, et asjad selgemaks saaksid, võtsime kätte ja lugesime kõik jões elavad pärlikarbid üle. Täiesti sõna-sõnalt nii eelmisel suvel tegimegi – loendasime snorgeldades või veekiikriga karp karbi haaval kokku. 2022. aasta suve seisuga elas Pudisoo jõe umbes 21 km pikkusel lõigul 25 500 pärlikarpi.
Seda on üksjagu rohkem, kui kõige pessimistlikum arvukuse hinnang oletas ja samas üksjagu vähem, kui kõige optimistlikum hinnang pakkus. Võime nüüd loota, et meil on rohkem aega. Aga ainult natuke rohkem.
Karpe kokku lugedes saime kinnitust sellele, et kõik täiskasvanud karbid on tõepoolest vanad. Loomulikku vanuselist jaotust (kus on esindatud kõik vanusegrupid) jões ei ole, mis tähendab, et meie ainus asurkond “raugastub” ja ilma sekkumiseta kestma ei jää.
Paljunevate isendite arv ei ole aga kunagi võrdne populatsiooni suurusega, ega isegi mitte poolega sellest, kuid vanas asurkonnas kahaneb eriti kiiresti. Ja lähtudes Euroopa teiste piirkondade kogemustest, võib nii juhtuda väga ootamatult. Tagajärjeks on põgusalt vaadates justkui turvalises suuruses asurkonna kiire kadumine.
Rõõmustav tõdemus oli see, et jões on selliseid kohti, kus noored pärlikarbid jäävad ellu. Väga üksikuid päris noori (2–7 cm) pärlikarpe leidus jõe mitmes lõigus. See teadmine annab karbipopulatsiooni ja valgala taastamistegevustele palju parema lähtepunkti. Varasematele kõhklustele vaatamata tundub võimalik, et mõningase sekkumise tulemusena paraneb olukord veelgi ja ka tulevikus on meil siiski jõgi, kus pärlikarbid saavad oma pikka elu edasi elada.
Järgmine kogu elupaika hõlmav loendus on plaanitud läbi viia 2027. aasta suvel.
Ebapärlikarbi populatsioonide ja elupaikade taaselustamiseks algas 2021. aastal 6 aastat kestev Soome, Rootsi ja Eesti ühisprojekt LIFE Revives, mida juhib Jyväskylä Ülikool ja Eestist osalevad RMK ja Tartu ülikool. Selle raames tehakse Eestis veerežiimi taastamistöid Pudisoo jõe valgala 2000 hektaril ja väiksemahuliselt ka jõe sängis. Pärlikarbi asurkonna turgutamiseks kasvatatakse ja taasasustatakse Pudisoo jõkke üle 5000 noore isendi.
Seda on üksjagu rohkem, kui kõige pessimistlikum arvukuse hinnang oletas ja samas üksjagu vähem, kui kõige optimistlikum hinnang pakkus. Võime nüüd loota, et meil on rohkem aega. Aga ainult natuke rohkem.
Karpe kokku lugedes saime kinnitust sellele, et kõik täiskasvanud karbid on tõepoolest vanad. Loomulikku vanuselist jaotust (kus on esindatud kõik vanusegrupid) jões ei ole, mis tähendab, et meie ainus asurkond “raugastub” ja ilma sekkumiseta kestma ei jää.
.jpg "Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on pikaealine jahedate vooluvete asukas, kes elutseb nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas. Liik oli veel 20. sajandi alguses Euroopas laialt levinud, kuid arvukus kahanes eelmise sajandi lõpuks enam kui 90% võrra. Foto: Katrin Kaldma.")
Paljunevate isendite arv ei ole aga kunagi võrdne populatsiooni suurusega, ega isegi mitte poolega sellest, kuid vanas asurkonnas kahaneb eriti kiiresti. Ja lähtudes Euroopa teiste piirkondade kogemustest, võib nii juhtuda väga ootamatult. Tagajärjeks on põgusalt vaadates justkui turvalises suuruses asurkonna kiire kadumine.
Rõõmustav tõdemus oli see, et jões on selliseid kohti, kus noored pärlikarbid jäävad ellu. Väga üksikuid päris noori (2–7 cm) pärlikarpe leidus jõe mitmes lõigus. See teadmine annab karbipopulatsiooni ja valgala taastamistegevustele palju parema lähtepunkti. Varasematele kõhklustele vaatamata tundub võimalik, et mõningase sekkumise tulemusena paraneb olukord veelgi ja ka tulevikus on meil siiski jõgi, kus pärlikarbid saavad oma pikka elu edasi elada.
Järgmine kogu elupaika hõlmav loendus on plaanitud läbi viia 2027. aasta suvel.
Ebapärlikarbi populatsioonide ja elupaikade taaselustamiseks algas 2021. aastal 6 aastat kestev Soome, Rootsi ja Eesti ühisprojekt LIFE Revives, mida juhib Jyväskylä Ülikool ja Eestist osalevad RMK ja Tartu ülikool. Selle raames tehakse Eestis veerežiimi taastamistöid Pudisoo jõe valgala 2000 hektaril ja väiksemahuliselt ka jõe sängis. Pärlikarbi asurkonna turgutamiseks kasvatatakse ja taasasustatakse Pudisoo jõkke üle 5000 noore isendi.
Loe uuemat: Laululuiged – esimesed kevadekuulutajad
Lisa kommentaar