Pea 25 aastat tagasi lahvatas keset suvist hapukurgihooaega Eesti oma väike oopiumisõda, kui innukad politseijõud hävitasid 1995.aasta 31.juulil agara politseijuhi Ain Seppiku juhtimisel Viljandimaa taluniku moonipõllu. Tihti juhtub ka nii, et liigne agarus on ogarus, ja nii oligi vastutav ametkond sunnitud aasta pärast tunnistama tehtud viga ning kahjud korvama, sest hävitatud lilled ei sisaldanud keelatud määral narkootilist joovet tekitavaid aineid ja ühendeid.

Oopiumimoon, sest näiteks ingliskeeli unimagunat (Papaver somniferum) valdavalt nii kutsutaksegi (opium poppy), on Eestiski kasvav metsistuv aia- ja ilutaim, kes ilmub tihtipeale sinna kuhu ise heaks arvab.

Kuigi oopiumit toodetakse samast liigist, ei sobi meie kliima sellel eesmärgil unimaguna kasvatamiseks, sest kohalikud moonid produtseerivad liiga vähe ja vesist oopiumi lähteaineks olevat toksilist piimmahla. Kogu krudisev sinakasroheline halli vahakirmega kaetud taim on mürgine, välja arvatud sirelikarva õite pudenemise järel kupras valmivad seemned, mis on täiesti ohutud ja kulinaarias laialdases kasutuses.

Otseloomulikult on unimagunast aretatud loendamatul hulgal kõikvõimalikke vorme, mille puhul on pahatihti lisaks välimusele tähelepanu pööratud ka oopiumisisalduse minimeerimisele. Nii leidub meilgi aiaumbrohuna hariliku lilla lihtõie kõrval näiteks punaseid täidisõielisi oopiumimoone.

Ja see tüdruk lilli põimis,
kuni mõista võis:
moonid on vaid rohi vilja seas.
Ainult tuul, kes kõikevõimas,
troosti talle tõi,
kandes habrast moonikrooni peas. /Leelo Tungla sõnad Andres Valkoneni viisile/

Lisaks aiast plehku pannud unimagunale leiab sarnaselt ülejäänud Euroopalegi Eesti loodusest veel kolme liiki punaseid põllumoone – põld-, liiv- ja kukemagunaid.

Meie kõige arvukam moon on põldmagun (Papaver dubium), kelle õitsemine praegu, juuli keskel, Eesti põhjapoolsed mürgitamata põllud leegitsema lööb. Talle sekundeerib pisem peamiselt Lääne-Eestis põlluumbrohuna levinud liivmagun (Papaver argemone). Meie esivanemad neil liikidel vahet teinud ei ole.

Kukemagun (Papaver rhoeas) on meie looduses eksikülaline, küll aga on teda siidimooni nime all kultiveeritud meilgi juba kaugetest mõisaaegadest ja sobivates oludes metsistub sarnaselt unimagunale temagi.

Ingliskeelses kultuuriruumis tähistab veripunane kukemaguna õis Esimeses maailmasõjas läänerindel hukkunud võitlejate mälestust.

„In Flanders fields“ on Esimeses maailmasõjas võidelnud Kanada arsti John McCrae tuntud luuletus, mis on pühendatud Flandrias Ypres’i lahingus hukkunud kamraadide mälestusele. Lahingutegevus Belgias pööras nelja aasta jooksul pinnase pea peale ja hävitas lahinguväljadel igasuguse vegetatsiooni, üksnes veripunased kukemagunad võrsusid kaevikutest ja tuhandetest tähistamata haudadest …

Kuhu küll kõik hauad jäid,
mis on neist nüüd saanud?
Kuhu küll kõik hauad jäid?
Kaob kiirelt aeg...
Kuhu küll kõik hauad jäid?
Maa on jälle lilli täis.

/Heldur Karmo sõnad Pete Seeger’i sõnadele/