RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
26. juuli, 2021

Neist, kes on loodusega sina peal

Kui ise metsa sõita ei õnnestu, leidke internetis RMK loodusblogi ja teie ees ongi kogu Eestimaa loodus oma salapäras ja kordumatuses. Pärast seda aga, kui olete seal huvitavate loodusfaktidega tutvunud, soovite kindlasti kogu seda ilu ka oma silmaga näha ning seejärel suundutegi RMK metsaradadele otsima imesid, millest räägivad blogi autorid, kellest igaühel on oma stiil, olgu poeetiline, filosoofiline või humoristlik, aga alati asjatundlik ja tulvil armastust looduse vastu. Saagem nendega lähemalt tuttavaks!

Tekst: Svetlana Kjutšuk/MK-Estonia


RMK loodusblogi autorid on oma ala asjatundjad. Veelgi enam, igaüks neist on oma tööst väga haaratud, töö on nende elustiil. Nende hingestatud jutustused loodusest tervikuna ja selle mitmesugustest ilmingutest on äärmiselt huvitavad.
On tulnud aeg autoritega lähemalt tutvuda.

Тiit Hunt

Bioloog, paigaldab loomade jälgimiskaameraid (sh ka kalade jälgimiseks), jälgib neid ja kirjutab nähtust. On iga-aastase loodusfotovõistluse „Vereta jaht“ korraldaja.


Tiit Hunt. Foto: Igor Tee
Sündisin 1961. aastal Laashoone piirkonnas Pedja jõe ääres. Hiljem kolis meie pere Padisele. Oma esimese fotoaparaadi ostsin 11aastaselt iseteenitud raha eest ja olen sellest hetkest alates pidevalt loodusfotograafiaga tegelenud. Huvi looduse vastu tekkis juba enne kooli. Minu õpetajaks ja juhendajaks oli isa, ülikooliharidusega metsateadlane.

1985. aastal sain bioloogikutse ja töötasin Lahemaa rahvuspargis. Seejärel olin ajakirja Horisont toimetaja ja Eesti loodusmuuseumi zooloog. Alates 2014. aastast sai minust üks RMK blogi autoritest, tegelen siin loomade jälgimiskaameratega.

Alates 1997. aastast viin läbi loodusfotokonkurssi „Vereta jaht“, mis on üks suurimatest Eestis. Iga-aastaselt osaleb seal 30–40 loodusfotograafi – need on Eesti parimad fotograafid!
Samuti olen kirjutanud mitu loomadest kõnelevat raamatut. Minu fotoloomingust on kõige enam tähelepanu fotod kaladest. Aastate jooksul olen pildistanud suuremat osa Eesti vete kalaliikidest. Kalade pildistamine nende loomulikus keskkonnas on peaaegu võimatu ülesanne: seda nii vee läbipaistmatuse kui põhjakalade eluviisi tõttu. Ma leidsin väljapääsu – panen püütud kalad pildistamise ajaks akvaariumi.

Need fotod on ilmunud nii ajakirjanduses kui raamatutes. Nendest on korraldatud näitusi Eesti eri piirkondades.

Varem ma reisisin palju kõikvõimalikes metsiku loodusega paikades, et neid jäädvustada ja teistega jagada. Olin Indoneesias, ekvaatoril, Sulawesi saare vihmametsades ja teistel selle piirkonna saartel. Tai metsades põgenesin raevunud elevandi eest. Teravmägede arhipelaagis jälitasin ligi nädala koerarakendiga jääkaru. Olin ekspeditsioonil Baikalil. Korraldasin ekspeditsiooni Türkmenistani, kus jälgisin suuri loomakarju ja mürkmadusid.

Praegu on kaugetele maadele rännata veel keerulisem kui tookord. Seepärast ongi kõige õigem aeg reisida Eesti looduses. On jäänud veel mõned RMK matkarajad, kus ma pole jõudnud käia, kuid neid pole palju. Nende matkade tulemuseks on mitmed raamatud ja reisijuht. Kalade pildid jõudsid samuti raamatusse. Ega siin olegi kerge aru saada, kus lõpeb hobi ja kus algab töö.

Minu lastele meeldib looduses viibida. Kohe, kui on võimalus, lähevad metsa, mere äärde, sohu. Määravad taimi, loomi ja linde. Ühel tütardest on akadeemiline haridus bioloogia alal.

Loodusblogi lugejatele soovitan vaadata vähemalt mõnikord kaamerate salvestusi RMK blogis. Praegu saab jälgida, mis toimub mägraurgude juures. Ja isegi kui mäkrasid pole kodus, saab kuulata lindude laulu. Ebatavaline suvi ärgitas paljusid linde teistkordselt pesitsema, seepärast kõlab mets praegu otsekui maikuus.

Veel parem on aga end tuulutada, jalutades RMK matkaradadel, mida on igas Eestimaa nurgas. Mustikad, rabamurakad ja metsmaasikad on samuti juba küpsed.

Oleg Tsõmbarevitš

Retkejuht, viib läbi loodusprogramme
RMK Viimsi külastuskeskuses; teda huvitab kõik, mis on seotud aastaaegade vahetusega – lumehelbed, kihulaste ilmumine jne.


Oleg Tsõmbarevitš. Foto: Ernest Bondarenko
Ma olen kogu elu huvitunud fotograafiast. Materjale kogunes nii palju, et soovisin neid kuidagi korrastada, selle tulemusena sündisid mitmed loodusraamatud.

Neist raamatutest sai minu visiitkaart, millega tulin oma lemmiktöö juurde ja korraldan nüüd juba mitmeid aastaid metsaekskursioone RMK retkejuhina – peamiselt laste ja kooliõpilaste jaoks. Ma jumaldan seda tegevust, sest lapsed on kõige tänulikumad kuulajad ja seni veel „puhtad lehed“: mida sa „kirjutad“ neile päris elu alguses, sellise tulemuse saad tulevikus. Kahjuks on suurem osa lapsi loodusega väga vähe tuttavad vaatamata sellele, et me elame metsasel maal.

Nii ma määrasingi ise ennast „valgustajaks“. Retkede ettevalmistamine aga tähendab minu jaoks pidevalt millegi uue teadasaamist. Niisiis õpetavad lapsed ka mind.
Metsas olen peaaegu iga päev, peamiselt koos fotoaparaadiga. Õhtuti töötlen saadud materjali, pean blogi ja lehekülge Facebookis, kus jagan fotosid ja lugusid loodusest. Kirjutan kõigest huvitavast, mis metsas antud aastaajal toimub.

See kõik on üheaegselt nii hobi kui töö kui lemmiktegevus, pigem isegi eluviis, mis mulle väga meeldib.

Meie perekonnas jumaldavad kõik loodust: mõni meist armastab rohkem merd, teine jällegi aeda, seenel või marjul käimist. Nüüd hakkavad suureks saama juba mu lapselapsed ja ma tahaksin, et nad ei jääks minust metsamatkadel maha.

Blogi lugejatele soovin sedasama, mida soovin kõigile oma ekskursioonidel käijatele, nii suurtele kui ka väikestele: olge sagedamini metsas ja täitke elu huvitavate muljetega. Maa tiirleb ümber päikese nii kiiresti, et kui mõne metsasündmuse mööda lased (näiteks soo-orhideede õitsemise), siis selle jaoks, et seda imet ikkagi näha, tuleb oodata järgmise aastani. Aga neid aastaid pole meile sugugi liiga palju antud.

Mulle ei meeldi rääkida vanusest. Lihtsalt sellepärast, et Universum kuuleb kõike ja kui sa nimetad oma vanusega seotud numbrid, siis justkui nõustud nendega. Aga mina ei nõustu. Mis siis, et mul on passi kirjutatud, et olen 67aastane, ma ise ju tean, et pole mingil juhul vanem kui viiskümmend.

Tõsi küll, kui küsimus on põlvkonnas, siis on vastus teistsugune. Ma olen helge tuleviku ehitajate põlvkonnast, seepärast jätkangi omal moel sellega tegelemist ka praegu.

Anatoli Tarassov

Peterburi mükoloogiaühingu liige, teab seentest kõike ja isegi rohkem; on korduvalt viinud läbi RMK korraldatud seenematku.

Anatoli tänavu suve saagiga -  oma elu suurima turbaga, mis kaalub 2 750 grammi. Foto: Erakogu
Ma sündisin Kohtla-Järvel. Seal lõpetasin 2. keskkooli. Tallinna polütehnilises instituudis sain mäeinseneri elukutse. Töötasin Tammiku, Viru ja Estonia kaevandustes. Mul oli väga suur huvide ring. Ärge pidage seda kiitlemiseks.

Tegelesin hokiga, olin meistersportlase kandidaat stendilaskmises. Olin Eesti juunioride koondises. Hiljem juhtisin muusikahuviliste ringi, mille baasil loodi Kohtla-Järve rock-muusika harrastajate klubi. Selle organisatsiooni raames esines meil 1983. aastal toona vähetuntud ansambel Akvarium eesotsas Boriss Grebenštšikoviga.

Tegelesin ka „päris“ jahiga. Lasksin omajagu metskurvitsaid, parte, jäneseid, metssigu, põtru ja isegi ühe karu, enne kui hakkasin praeguse tööga tegelema. Nüüd käin ainult kalal ja seenel.

Minu lapsepõlv möödus Punasel tänaval, nüüd on see Endla tänav, vaid mõnesaja meetri kaugusel meie nn soome majast asus tookord mets. Eriti meeldis mulle talvine mets. Tulin koolist, viskasin ranitsa kõrvale, võtsin suusad ja kadusin hämaruse saabumiseni metsa.
Esmakordselt võtsid vanemad mu seenele kaasa kolmeaastaselt pärast seda, kui olin neid ähvardanud: „Kuid te mind endaga kaasa ei võta, jooksen ise metsa rebase juurde!“ Vanemad kahetsesid tol hetkel tõenäoliselt tõsiselt, et olid mulle metsast tulles alati andnud „külakosti rebaselt“: võileiva, õuna, mõnikord lihtsalt tüki leiba võiga.

Sellel aastal tähistan oma seenel käimise juubelit. 2000. aastate teisel poolel tutvusin Venemaa veebileheküljel „Грибы Ленинградской области“ kolleegidega, kelle hobiks oli samuti seenel käimine. Mõne aja pärast tekkis initsiatiivgrupil mõte luua mükoloogiaühing. Võtsin aktiivselt osa veebilehekülje tööst ja ühingu loomisest. Olen siiamaani Peterburi mükoloogiaühingu liige ja tõenäoliselt seniajani ainus nende esindaja Eestis.
Minu lapsed on juba täiskasvanud, mets neid ei huvita. Tõsi küll, tütar on hakanud viimasel ajal koos abikaasaga RMK matkaradadel käima.

Pöördun blogi lugejate poole sooviga: ärge jätke endast metsa maha prahti, ärge hävitage linnupesi. Hoidke loodust ja õppige seda tundma, ta tänab teid selle eest kindlasti!




Lisa kommentaar

Email again: