Kui veel alles hiljuti, nõukogude ajal, pani nii mõnegi „nodija“ hingekeeled helisema adruvallist välja piiluv välismaiste kirjadega erksavärviline plekist joogipurk, siis täna, üksnes mõnikümmend aastat hiljem, on olukord risti vastupidine – kunagi igatsetud tarbimisühiskonda kuulutanud kirevatest pakenditest mererannal on saanud prügi.

Nii et tänapäeval on nodimine saanud uue tähenduse – keskkonnateadlik inimene läheb tormi järel mere äärde jalutama prügikott taskus. Maailma muutmine algab teadagi iseendast ja veeloomadele hukatusliku plastprügi korjamine rannast on loodusele meelepärane tegevus.

Tehke Eesti loodusele ja Läänemerele üks jõulukink ning minge koos perega nodima! Kui hästi läheb, siis leiate ehk midagi vahvat, nagu kuldkella või pudeliposti või ilusa linnusule, aga võtke ikka ühes midagi, kuhu saab panna kogu selle rämpsu, mida te oma rannikulähedasel jalutuskäigul kohtate ning tehke teene oma elukeskkonnale.

Mina käisin näiteks täna nodimas. Ütleme nii, et kahjuks langeb valdavalt enamik saagist sinna prügi kategooriasse, aga see 8m pikkune pleissiga laevaköis on uhke nodi küll – või mis?

Meenub krooniajast kaks vägevat nodi, üks neist oli 4tm ümarpalki ja teine adruvallist leitud jahtkaptenitele mõeldud käekell, polnud kullast aga tiksus.