Suve lõppu toob kevade hõngu Eesti looduse uustulnuk kaheaastane kuningakepp (Oenothera biennis). Eestis võib kohata veel teistki naturaliseerunud kuningakepi liiki punavarrelist kuningakeppi (Oenothera rubricaulis), kes mingil hetkel aiast plehku on pannud, aga seda märksa harvem.

Perekonda kuningakepp (Oenothera) kuulub 80 liiki. Algselt on see nurmenukulõhnaline kuldkollane kaheaastane lill pärit küll Põhja-Ameerikast, aga on levinud kõikjale parasvöötmesse ja subtroopikasse. Kuningakepid kuuluvad sugukonda pajulillelised (Onagraceae) sarnaselt näiteks meie põdrakanepile.

Nagu kartul, saabus ka kuningakepp Euroopasse ilutaimena, keda kasvatati aastasadu üksnes õieilu pärast, mitte ravimtaimena. Oma kodumaal on kohalikud hõimud aga taime juba aegade algusest saadik tarvitanud arstimi ja toiduna.

Kuningakepi preparaate on Euroopas kasutatud vast sadakond aastat ja nende populaarsus ei näi vaibuvat. Väidetavalt saja tõve vastu aitavat taime kasutati traditsiooniliselt virgutava ja salendava (lehe)tõmmisena, välispidiselt hõõruti juuri nahahädade ja lihasvalu leevendamiseks. Sellele viitab ka üks taime ingliskeelsetest nimedest King’s cure-all ehk kuninga kõikeraviv.

Valdavalt on taim rahvusvaheliselt tuntud siiski nime Evening-Primrose all, mis viitab taime omapärasele kombele avada õied õhtul (evening) ja aromaatilisele sarnasusele priimulate-nurmenukkudega (primrose).

Kuna kogu taim on söödav, siis on selle juuri keedetud nagu kartulit, lehed, pungad ja värsked varred on salatimaterjal ja seemnetest pressitakse kuulsat kuningakepi õli või kasutatakse röstituna nagu seesamiseemneid. Eestis on taim tuntud sobival kasvukohal pikaealise isekülvava ilutaimena, kes elavdab päikesekollase värvilaiguga muidu vägisi sügiseselt koltuvat lillepeenart.