Rasvatihane (Parus major) on meie tihastest suurim, arvukaim ja tuntuim. See tihaseliik valiti aasta linnuks 2016.

Rasvatihaseid oleme harjunud nägema kevadel-suvel pesitsemas ja talvel söögimaja külastamas. Linnud askeldavad aedades küll aastaringselt, aga need ei pruugi läbi aasta olla ühed ja samad linnud. Osa meie rasvatihastest rändavadki sügisel lõunapoole. Septembrist novembrini rändab neid üksi, salkadena või parvedes kuni Prantsusmaani välja. Põhjapool pesitsejad tulevad asemele, näod on aga kõigil ühtemoodi. Nii ei teagi täpselt, kas päevalille seemneid söövad omad või võõrad ja ega vahet polegi.

Rasvatihaste sügisrände ajaga langeb kokku nende käitumise muutumine, vähemasti minu koduaias. Juba septembri keskpaigast alates sajab maja viimistlemata räästa alt pidevalt kivivilla ja “valerähnid”  toksivad nädalaid väsimatult tuuletõkkeplaadi sisse auke. Kas siis peab nii palju vaeva nägema, kui putukaid on veel küllalt liikvel? Arvan, et see rasvatihaste kamp on saabunud mujalt oma teistsuguste käitumisnormide ja harjumustega. Eks rasvakad on inimeste kõrval elades nutikust õppinud ja muutuvate oludega kaasa läinud. Näiteks möödunud sajandi keskel, kui Inglismaal oli piimavedajatel kombeks panna varahommikul veel magavate kundede uste taha õhukese stanioolkorgiga piimapudeleid, õppisid rasvatihased neid avama. Ühest külast alguse saanud piima- ja koorepudelite avamise komme levis peagi üle Inglismaa ja päädis lõpuks uute tihasekindlate pakendite kasutuselevõtuga. Meie suurtes toiduainete logistikakeskustes tegutsevad rasvatihased on õppinud aga oskuslikult avama kõrrejookide pakendeid, tehes nokaga augu just sinna, kuhu tavapäraselt joogikõrs pannakse.