Oleks täiesti ajaraisk ja hane selga vesi olnud rääkida sellise nomenklatuuri tüübiga siinse looduse vääriselupaikadest, selle mitmekesisusest ning looduse toimimisest üldse. Olid ikka ajad.

Alates 1998. aastast on osa sellest kunagisest Koljaku-Oandu reservaadi puutumatust alast avatud loodushuvilistele Oandu loodusmatkaraja näol. Astangu all olevate Antsülusjärve kujundatud liivaluidete ja –vallide vahel kasvavad mitme inimpõlve vanused eriilmelised puistud, kus vanade kuusikute, haavikute ja sangleppade kõrval paistavad eriti silma kõrgematel nõlvadel kasvavad väga jämedad põlismännid. Vahetult astangu jalamil on puhtaveelised väikesed allikasilmad. Koljaku-Oandu astangu jalamilt voolab välja viisteist suuremat allikat ja lisaks veel palju väiksemaid. Allikad ja nende ümbrus on osa siinsetest vääriselupaikadest.

Astangu alune mets on elanud loodusseaduste järgi sajandeid, mida ei puutunud läbi aegade ka Sagadi mõisnikud. Nemad majandasid aastasadu metsa astangu tasasel ja liivasel terrassil, mida saab näha matkaraja alguses ja lõpus. Kuid Nõukogude võimu all olev metsamajandus on oma jäljed jätnud ka astangu all olevasse põlismetsa, mille jälgi näeme matkarajal erksal moel ka siiani. Näha on luidetel kasvavatel jämedatel põlismändidel 1969. aastal tehtud vaigutusjälgi, mida tehti selleks, et saada männivaiku tärpentiini, kampoli, lakkide ning meditsiinis õlide ja salvide valmistamiseks.  

Siin Oandu metsas on praegu talve hakul kaamose ajal veel söögiseenigi. Maha langenud tüvedel oli märgata vanu austerservikuid ja samas kõrval värskeid pannile sobivaid isendeid ning samblavaiba varjus paistsid lehterkukeseened.