Arhiiviülesvõtete varal teame, et esimese Eesti vabariigi ajal laiutas täies elujõus Palivere hiiekünnapuu üksinda keset niite. Kahjuks on puu tänaseks hävimas.


Millegipärast on seda püha hiiepuud vanasti ka pärnaks peetud – ei tea, kas asi oli puu jändrikus põlispärna meenutavas figuuris, lopsakas lehestikus või polnud puu täpne liik antud juhul oluline, sest ega pühapuust keegi ju midagi voolima hakanud. Ehk sellepärast, et hiies kehtis raie- ja oksavigastuskeeld, ei pööratudki hiiepuu liigile liigset tähelepanu ja Eestis haruldast künnapuud peeti hoopis pärnaks.

Kindel on see, et selle puu hiiena austamise traditsioon pärineb vähemalt 16. sajandist, mida kinnitavad arheoloogilised leiud ja kirikuraamatu kirjed – puu lähistelt maa seest on leitud 16. sajandi münt ja 17. sajandil mainitakse Palivere hiiepuud ka Nigula kirikuraamatus.

Lisaks vanusele ja pikkadele dokumenteeritud traditsioonidele on pigem harukordne see, et tegu on tänaseni "töötava" ja aktiivses kasutuses oleva hiiega, mida tõendavad rohked ohvrilindid puu okstel.













Palivere hiiekünnapuu vajaks rohkem tähelepanu ja kaitset, sest nii pika kirja pandud pärimusega elav hiis on haruldus. Hiies ohverdati raha, ehteid, uudsevilja jm. Tänaseni säilinud elujõuline traditsioon väljendub kaasajal enamasti okstele riputatud lintide ja paeltega. Palivere kandis on kohalik paganlik pärimus au sees, millele viitab ka kõrvalkülas maanteeäärsele kurepesale titeteo õnnestumiseks ohverdatud lintide ja paelte
märkimisväärne hulk.

Palivere hiie käsi käib kahjuks kehvasti, milles on oma roll kindlasti nii heitgaasidel kui ka puu veeres tehtud teetöödel. Kunagisest hiilgusest on järel väheste okstega napp jändrik tüvi. Üsna pea tabab ka seda puuvanakest Kernu kadaka kurb saatus ja legendaarsest puust saab teeäärne kuivanud mälestis.

Ligi 300-aastane Kernu keerukadakas andis lõplikult alla pärast viimast Tallinna-Pärnu maantee laiendamist ja on tänaseks kuivanud. Pärimuse järgi saanud Kernu kadakas oma alguse Karl XII maasse löödud ja kasvama läinud keerdudega kadakasest kepist.



















Kuivanud Kernu kadakat vaadates tekib küsimus, kas ta peakski siia jääma, kuni mädanenult kukub? Või annaks talle uue “elu” ja paigaldaks väärika eksponaadi koos oma legendidega kõigile vaatamiseks kuhugi väärikasse kohta?