Sanitaarraie vajadus Tulimäel on ühene – kuuse-kooreüraski tõttu on piirkonnas kuused juba gruppidena surnud ning kui praegune haiguskolle laieneb, muutub senine Tulimäe tundmatuseni. Sealse vana metsa ärakuivamise vältimiseks tuleb maha võtta puud, mis on üraskikahjustuse tõttu surnud, ning puud, mille koore all putukad end juba peidavad. Sügiseks planeeritud tööd ei anna garantiid kahjuri täieliku kontrolli alla saamiseks, kuid lastes tal täiesti takistamatult tegutseda, võib olla kindel, et mõne aasta pärast on Tulimäe metsast alles vaid kuivanud tüükad.

Tulimäe hiies asub Armuorg, mis on ajalooliselt ja kultuuriliselt kohalikele tähtis paik. Riikliku kaitse all org ei ole, aga RMK on selle enda algatusel majandamisest välja arvanud. Otsus Tulimäe metsa sanitaarraiet tegema minna ei tulnud kergekäeliselt ja tahtsime selle kohaliku kogukonnaga enne läbi rääkida. Tööde tutvustamiseks korraldasime 28. augustil Tulimäel avaliku koosoleku, kus osales ligi 30 inimest. Kohal olid kohalikud elanikud, vallajuht, Muinsuskaitseameti esindajad ja pärandkultuurieksperdid. Kõigil soovijail oli võimalus koosolekuga ühineda ja tulla ka kahjustunud alasid üle vaatama.

Koosoleku lõpuks jõuti kogukonnaga üksmeelse otsuseni –  kahjustunud puud tuleb Tulimäelt välja raiuda. Surnud puude raie Armuoru vahetus läheduses arutati põhjalikult läbi, vaeti plusse ja miinuseid ning lepiti kokku, et töö on vajalik. Kokkuleppe kohaselt metsatöömasin Armuorgu sisse ei sõida, vaid küünitab alale kaugemalt, et kahjustatud puud kätte saada. Kasvama jäävad kahjustamata kuused ning kõik männid ja kased, sest neid kooreürask ei ohusta. Teine, märksa suurem küsimus tõstatus seoses kahe kokku umbes 0,6 hektari suuruse lagedaks muutuva ala  uuendamisega. Kas sinna tuleks uued puud istutada või lasta loodusel ise taastuda? Arvamusi oli mõlema alternatiivi kasuks. Kuna Armuoru läheduses kuusk looduslikult ei uueneks vaid jääks sarapuu varju, otsustati sealsele langile järgmisel aastal istutada kuusetaimed. Teine, kaugemal asuv lank, kus rohkem niiskust ja lähedal kasvab kaski, jäetakse looduslikule uuenemisele. Seal hakkab sirguma kaasik.

Vaadates otsa Tulimäe kandi riigimetsa andmetele, nähtub, et uut metsa on seal kasvama pandud praeguse vabariigi ajal ligi 30 hektaril, nõukogude ajal ligi 45 hektaril ja esimese vabariigi ajal 7 hektaril. Tulimäel on vana metsa ainult üks 0,7 hektari suurune omaaegse mõisniku poolt kasvama pandud lehisepuistu, mis tänaseks on saanud 130 aastaseks. Seega võib väita, et Tulimäe metsasid on viimase sajandi jooksul järjepidevalt majandatud ning tänu sellele on ka hiiemets alles püsinud.

Loodusliku pühapaiga teeb pühaks paiga jätkuv aktiivne kasutus, sellega seotud traditsioonid ja pühapaiga kasutamisega seotud kohalik kogukond. Armuorus on olemas aktiivne kogukond, kellel on piisavalt tahtmist ja teadmisi, et pühapaiga kaitseks välja astuda ja selle hoidmiseks asjakohaseid suuniseid anda. Selle kogukonnaga RMK oma tegevuse ka läbi rääkis.

Vaatamata aktiivsele kasutusele kuulub Armuorg nende paikade hulka, millel ei ole erinevalt kultuurimälestisena või loodusobjektidena riigi kaitse alla võetud looduslikest pühapaikadest üheselt määratletud piiri. Ka ei kajastu Tulimäe hiis üheski riiklikus registris. Riigimetsa majandajana lähtub RMK kehtivatest õigusaktidest ning säästva metsamajandamise standarditest ja kaitseb ka taolisi teadaolevaid riikliku kaitseta pärandkultuuri objekte ja looduslikke pühapaiku.  

Säästva metsamajandamise standardite kohaselt peab metsamajandaja tuvastama looduslikud pühapaigad ning tagama, et neid metsa majandamisel ei kahjustata. Paikadele, mis pärimuse kohaselt võivad olla looduslikud pühapaigad, oleme tellinud ekspertiisi. Kui ekspertiis tuvastab loodusliku pühapaiga, täpsustatakse selle piirid ja paiknemine maastikul. Üksikobjektidele määratakse kaitsetsoon, mis arvestab looduslike pinnavormide ja maastikuga.

Töö toimub RMK ja Muinsuskaitseameti koostöös ning Muinsuskaitseamet kaasab protsessi ka looduslike pühapaikade ekspertnõukogu. Selliselt tagatakse, et RMK maal kaitstakse neid kohti, mis tõesti kaitset väärivad ning et need alad saavad korrektselt piiritletud. Looduslike pühapaikade ekspertiisid valmivad käesoleva aasta lõpuks. Üksikobjektide kaitsetsoonid on hetkel Muinsuskaitseametis kaalumisel ja loodame, et hiljemalt 2020. aasta esimesel poolel on riigimaal asuvate looduslike pühapaikade osas selgus majas.

RMK senisele tegevusele annab üheselt mõistetavalt positiivse hinnangu kahe rahvusvahelise säästva metsanduse sertifikaadi olemasolu.  RMK-d auditeeritakse kummagi sertifitseerimisstandardi järgselt igal aastal ja auditite käigus hinnatakse ka seda, kas kaitseväärtuseid on metsade majandamisel arvesse võetud ja nende kaitse tagatud. RMK-l on mõlemad sertifikaadid olemas olnud juba 10 aastat.

Esmatähtsad on meie jaoks kohalike kogukondade aktiivses kasutuses olevad pühapaigad, sest nendes kohtades on säilinud elav traditsioon hiisi külastada ja kasutada. RMK-le teadaolevates looduslikes pühapaikades, me kriitilise vajaduseta raieid ei tee ning kui näiteks metsakaitselistel põhjustel selline vajadus kerkib, siis räägitakse see läbi kohaliku kogukonnaga ning otsustatakse, kas raie on vajalik või mitte. Nii talitati ka Tulimäel.

Tänaseks ajalukku kadunud looduslikke pühapaiku, mille puhul puudub ajalooline mälu, kirjalik või suuline pärimus ning kohaliku kogukonna aktiivne kasutus, on raske kui mitte võimatu leida ning nende piiritlemine ja kaitsmine on mõnel juhul lausa võimatu. Seda muuhulgas põhjusel, et kunagisest hiiest on saanud põld, maantee, linnaosa või kruusakarjäär, kus hiiepaiga ennistamine ei ole võimalik ega ka põhjendatud.

Erinevatel andmetel võib Eestis leiduda kuni 4000 looduslikku pühapaika, kuid keegi ei suuda täna ette näidata, kus täpselt kõik need pühapaigad asuvad. Eesti FSC poolt tellitud looduslike pühapaikade kaardirakendus toob segastes oludes veidi selgust, kuid ka seal on palju kohti, mis kindlasti hiiepaigad ei ole, vähemalt mitte rakenduses näidatud piirides.

Muinsuskaitseamet teeb juba aastaid metoodiliselt tööd, kaardistades kogu Eestis looduslikke pühapaiku. Jah, see protsess on aeganõudev ja kulukas, kuid seda tööd teevad asjatundjad ning valminud inventuuride tulemusi saab arvestada ja käega katsuda.

RMK viis eelmisel kümnendil läbi tervet Eestit hõlmava pärandkultuuriobjektide kaardistamise ja selle tulemusena valminud andmebaas on üleval Maa-ameti kaardirakenduses. Ehkki suurem inventuur on lõppenud, kutsume siiski inimesi üles registrisse kandmata pärandkultuurist teada andma, seda saab teha RMK veebilehel. Nii saame paremini arvestada metsas paiknevate väärtustega, mille olemasolust me praegu veel ei tea.