Sügiseti on ikka tavaks pihlakatest juttu teha, sest olgem ausad - see on ainus aeg aastast kui nad on tõeliselt silmatorkavad ja iga oma ihukarvaga peatselt saabuvat kaamost tunnetades kipub hing klammerduma millegi ilusa ja elusa külge. Siit edasi läheb aina pimedamaks ja monokroomsemaks kuni esimene lumi, kui see tulla suvatseb, korraks päeva päästab.

Kui kõrvale jätta pihlaka koht lindude toidulaual ja tiivuliste roll pihlaka laialdases levikus, siis on pihlakas väga tähtsal kohal ka meie rahvapärimuses. Pihlakas oli väga tähtis püha- ja nõiapuu, kellele sekundeerib meie kultuuris üksnes tamm - pihlakat on sarnaselt tammega seostatud piksega.

Kui tamme puhul võib erilise austuse põhjuseks pidada näiteks puu mõõtmeid ja vanust, siis pihlaka pühaks pidamisel on kindlasti vähemalt üks konkreetne põhjus - pihakamarjalt leiab nõiamärgi viiskanna.

Viiskanda kandvaid marjapuid on alati istutatud tõrjemaagilisel eesmärgil elumajade ümbrusse ja väravasse. Kui selle pilguga ringi vaadata, siis näeb kui elujõuline see komme veel tänagi on, sest kas ala- või ületeadlikult leiab pihlaka oma koduaia jaoks ka kaasaegne aednik, kes muidu üksnes elupuid ja enelaid tunnistab.