Olen Eesti Maaülikooli tudeng, kes läbis praktika RMK-s, täpsemalt Tartu looduskaitseosakonnas. Kõige pealt pean muidugi tänama sealset ääretult sõbralikku ning vahvat kollektiivi, tänu kelle abivalmi käe läbi sain enda teadmispagasit täiendada ning juurde toredaid kogemusi.

Esimese osa praktikal oldud ajast veetsin Rõõmu tee kontoris. Praktikale andis hea stardi Kristjan, kes väga ülevaatliku ning asjaliku sissejuhatuse RMK-st ja täpsemalt looduskaitsetööst mulle ette kandis. Seejärel sisestasin LOKA-sse varasemaid (2013a) LK tehtud töid. Esimete objektide LÜ sisestamised programmi ajasid peanupu kergelt segadusse küll, ainus mõte sel hetkel oli ’’calm down brain, i got this’’ ja hakkama saingi, sest hädast aitas alati välja Kaupo ning lõpuks läks töö nagu lepase reega.  

Teise ehk aktiivsema osa praktikast sain aga veeta välitöödel käies. Nende võimaluste eest olen väga tänulik, kuna nägin ning kuulsin palju uut ja huvitavat. Esimene välitööpäev möödus Saaremaal, kus vaatasime üle Kaupo, Antsu ja ülejäänud meeskonnaga infrastruktuuri objekte (Mullutu-Loode teede olukorda). Teid tänavu rekonstrueeritakse ning ehitatakse, et parandada sealseid poollooduslike koosluste hooldustingimusi. Käisime näiteks Loodesilla teel, Ranna, Vennati, Kaalupi ning Pühajõe teel. Viimaselt teelt suundusime rentinku abiga niidule, et visata silm peale sealsele koolmekoha jm olukorrale.

 Selline kohandatud linttraktor päästis päeva (loe: aitas aega kokku hoida).

Ka järgnevad välitööpäevad olid üsna tegusad. Käisime Leevi ja Annega Puurmani lähistel Trofee jahimajas, kus Leevi rääkis soode taastamisest RMK metsamajanduse poolele. Peale koosolekut suundusime kogu mehise ja natuke naiselikuma poolega Endla looduskaitseala Linnusaare raba idaserva, vaatamaks üle tehtud kraavide sulgemistöid. Kuna soode taastamine on üsna aktuaalne teema praegusel ajal, oli antud protsessi reaalseid tulemusi väga põnev oma silmaga näha. Oli tunda, et loomulik veerežiim on vaikselt-vaikselt taastumas, kuna kui vesi leiab endale looduslikult sobivaid kohti, kus mööda edasi kulgeda ning suudab hoiab endas ka sademeid, muutub ka sealne pinnas ’tervemaks’ -märjemaks.

Lombid pinnasepaisu taga on paisu ehituse tarbeks võetud materjali kohad.

Käisin ka Priiduga kaasas Emajõe-Suursoo kandis Pähnsaare võtmeheina kasvukoha hooldustööl ning  Poogandi järve ümbruses sama liiki taime kasvukohta hooldamas. Viimasest kohast kahjuks taime ei leidnud, küll aga nägin võtmeheina ära esimeses kasvukohas. Kasvukohtadelt niidetud heina riisusime kokku ja vedasime metsa alla.

Enne Pähnsaare võtmeheina hooldustööd.

Käisime vaatamas ka Mustoja maastikukaitsealal Rüüvlilumpõ kaitsealuste taimede kasvukoha kujundustöid ning Tinaliiva liiviku taastamisala. Külastasime tagasiteel Aardla järveäärset ala, kus kaardistasime kohad, kuhu on vajadus paigutada tähiseid liikumiskeeluks kalameestele.

Viimane praktikapäev lõppes minu kodukohas Lilli küla kandis. Käisime läbi potentsiaalsed looduskaitse alla võetavad alad – Teringi maastikukaitseala äärse paiga ja Ruhja jõe lähedased alad. Müttamist jätkus umbes 13km-ks ja üllataval kombel möödus see rännak erilist pingutust nõudmata.

Tänan veelkord vahva praktika eest RMK-s, kus sain juurde olulisi teadmisi looduskaitsetööst ning nägin sinna juurde ilusaid ja huvitavaid paiku, kuhu ise võib olla sattunud ei olekski. Samas oli ka kontoritöö väga kiiduväärt võimalus, sest sain proovile panna koolis omandatud suhteliselt pinnapealseid teadmisi Qgisist.