Paisud takistavad kalade vaba liikumist kudealadele ja teistesse elupaikadesse ning halvendavad jõgede ökoloogilist seisundit. Väiksemad paisud on üldiselt võimalik lihtsalt eemaldada ja taastada jõe looduslik voolusäng. Kui paisu erinevatel põhjustel täielikult eemaldada pole võimalik, siis tuleb rajada kalapääs. Tänapäeval rajatakse peamiselt looduslähedasi kalapääse, mida on kahte tüüpi – möödaviik-kalapääs, mille puhul suunatakse osa vett möödaviiku nagu väiksesse ojja, ühtlustades möödaviigu pikkusega paisu ja jõesängi veetasemete vahed ning tehiskärestik, kus kivide lisamisega tekitatakse jõesängi siseselt paisu asemele kaladele kergemini läbitav lauge kärestik. Praktika käigus sain tutvuda mitme valmis kalapääsuga. Lisaks looduslähedastele kalapääsudele külastasime ka kahte varasemalt rajatud tehiskalapääsu. Viimased on kahjuks aga väga väikese efektiivsusega, seetõttu üritatakse nende rajamisest üldjuhul hoiduda.

Rekonstrueerimist vajav tehiskärestik Mäekülas, Peeda jõel.

Valdava osa praktikast moodustasid välitööd, mille käigus tutvusime erinevate lahendamist ootavate paisurajatiste ja teiste kalade rändetõketega. Nelja objekti puhul sain ise kätt proovida ka vajaliku dokumentatsiooni vormistamisel – koostasin Sandri juhendamisel iga paisu kohta tööde kavatsusdokumendi, vajadusel lähteülesande ning samuti kaaskirjad maaomanikele ja erinevatele ametkondadele. See andis hea ülevaate paisude likvideerimise ja kalapääsude rajamisega kaasnevast paberimajandusest – ka pealtnäha lihtsana tunduvad ja käsitsi teostatavad tööd on vaja kooskõlastada 3-5 erineva osapoolega, olenevalt objektist lisaks Keskkonnaametile ka nt Transpordiameti, Muinsuskaitseameti või Päästeametiga.

Lahendamist ootav kaladele ületamatu rändetõke Kunda jõel.

Välikontor

Praktika teises pooles veetsin kaks päeva Lääne-Virumaal Põlula kalakasvanduses, kus tutvusin kõigepealt Küllikese ja Ivari juhendamisel kasvanduse igapäevase tööga. Sain ka ise käe külge lüüa, puhastades noorte kalade basseine ja täites tiikides kasvatatavate tuurade ja siigade automaatsöötureid. Ülejäänud aeg oli täidetud ebapärlikarbi kasvatamisega seotud tegevustega. Esimesel päeval püüdsime karpide kodujõest karbivastsetega nakatunud kalu, et panna Põlulas kasvama uus karbipõlvkond. Teisel päeval viisime ligi 400 alates eelmisest kevadest ettekasvatatud karbibeebit spetsiaalsete pesaplaatide sees uuesti kodujõkke tagasi, kus nende käekäigul regulaarselt silma peal hoidma hakatakse.


Potentsiaalselt karbivastsetega nakatunud kalade kontrollimine.

Pesaplaat, milles jõkke viidud ebapärlikarbid veedavad järgmised mitu aastat
Kaks päeva möödusid looduskaitseosakonna kontoris koos looduskaitse projektijuhi Katrin Kiviojaga, kes tutvustas mulle oma töö erinevaid aspekte. Seejuures sain nt sisestada vastavasse e-keskkonda taastamisprojektide kuludokumente ning korrastada looduskaitsetööde andmebaase. Samuti sain ühe päeva veeta koos looduskaitsespetsialisti Priit Voolaiuga Soomaal, kus kohtusime poollooduslike koosluste rentnikega ja projekteerijaga ning planeerisime koosluste hooldamiseks vajaliku taristu rajamist ja rekonstrueerimist. Huvitav oli ka koos keskkonnamõju analüüsi spetsialisti Toomas Hirsega Selja jõe, Järvoja ja Vainupea jõe ümbruste maaparandussüsteemidega tutvumine ja nende rekonstrueerimisvajaduse hindamine.

Luhaniidu hooldamiseks vajaliku taristu planeerimine.

Põnevaid tegevusi ja käike oli praktika käigus muidugi veel, kõigest ei jõuagi kirjutada. Tagantjärele olen väga rahul, et avanes võimalus sooritada praktika veidi teises valdkonnas, kui see, millega igapäevaselt harjunud olen. Suured tänud kõigile juhendajatele nii looduskaitseosakonnas kui Põlula kalakasvanduses, aga eriti muidugi minu põhilisele juhendajale Sandrile, kes oli äärmiselt abivalmis ning jagas hea meelega oma põhjalikke teadmisi sellest uudsest valdkonnast. Jäin oma praktikakogemusega väga rahule!

Koos juhendaja Sandriga praktika viimasel päeval.