Ragn-Sells on üks Eesti jäätmekäitlejaist, kes RMK koostööpartnerina metsa alla tassitud prügi kokku kogumas ja ära vedamas käib. Kui võtta see nn metsaprügi ja liita sellele elanikelt, ettevõtetelt ja mujalt kogutud jäätmed, siis jõuab aastas Ragn-Sellsi kätte ligi 250 000 tonni prügi. 80 000 tonni sellest kogusest moodustavad segaolmejäätmed.

„Kahjuks on rohke jäätmete teke kogu maailma probleem,“ märgib Rainer Pesti. Iga Eesti leibkond tekitab oma koduses majapidamises aastas keskmiselt 350 kilogrammi olmeprügi.

See jääb tema sõnul veidi alla Euroopa Liidu keskmise, kuid on kaks korda väiksem kui näiteks Taanis, kus see näitaja leibkonna kohta on 750 kilogrammi. „Kahjuks ei ole põhjus siiski selles, et eestlased oleksid märgatavalt keskkonnasõbralikumad, vaid selles, et meie ostujõud on kaks korda väiksem kui taanlastel,“ selgitab Pesti.

Tõsi – keskkonnasõbralikkusega Eesti hiilata ei saa, sest taaskasutusse jõuab siinmail vaid ligi veerand jäätmetest. Ülejäänu läheb enamikus põletamisele, aga ka prügilatesse matmisele.

Esimesena mainitud variant on Pesti hinnangul vaid õige pisut etem prügi n-ö mäkke kuhjamisele, sest põletades saab prügist sooja ning elektrit, ent kokkuvõttes suurt vahet ei ole, sest jäätmeid uuesti kasutusele ju ei võeta.

„Mitu riiki on siiski aru saanud, et praeguses tarbimisele suunatud ühiskonnas on jäätmed väärtuslik ressurss ja neid tuleb materjalina taaskasutada,“ märgib Pesti. Üle poole oma olmeprügist taaskasutavad näiteks Sloveenia, Saksamaa ja Austria. Eesti jääb selles edetabelis üsna tahaotsa.

„Eestis sordib jäätmeid regulaarselt vaid kolmandik leibkondadest, kuigi see on teatud jäätmeliikide puhul kohustuslik kõikidele juba alates 2007. aastast,“ märgib Pesti.

Mugav, aga saastav teenus

Eestlaste loidust sortimisel saab Pesti hinnangul põhjendada üsna mitmeti. „Peamine põhjus on see, et Eesti praegune jäätmekäitlussüsteem ei toeta keskkonnahoidlikku elustiili ja sortimist. Sortimise asemel on fookus segaolmejäätmete odaval äraveol, nende ladestamisel ja põletamisel,“ selgitab Pesti. „Kui viie euro eest on lubatud kõik jäätmed kokku visata ja veel ukse eest minema veetakse, siis on see ju maailma mugavaim teenus. Paraku soodustab see raiskamist.“

Ta lisab, et jäätmeid sordivad need inimesed, kes mõistavad nii keskkonna kui ka planeedi Maa elutegevuse jätkusuutlikkuse tähtsust. „Samal ajal peavad need inimesed, kes jäätmeid sordivad, mööda linna pakendikonteinereid taga otsima,“ viitab Pesti järgmisele vajakajäämisele, mis puudutab prügi liigiti äraandmise võimalusi.

Kui suuremate kortermajade juurest võibki leida biolagunevate jäätmete ning paberi ja papi konteinerid, siis pakendikonteinereid pigem mitte. Ometi on nende osa olmejäätmetes suurim. Siinkohal on Pesti sõnul tähtis, et Eesti kehtestaks pakendite sortimisele üleriigilised nõuded. Praegu otsustab iga omavalitsus, kas nad koguvad ainult segaolmejäätmeid või ka sorditakse midagi.

„Kui jäätmete hulgast biolagunevad jäätmed, vanapaber ja pakendid välja võtta, jääb segaolmejäätmete hulk küllalt väikseks,“ viitab Pesti, et kõik kolm esimest tuleks liita korraldatud jäätmeveoga.

Viimase aja suunana liideti tema andmetel siiski vanapaber ja biojäätmed korraldatud jäätmeveoga, aga pakend vaid üksikutes kohtades.

Hea näitena toob ta välja Kuressaare, kus korraldatud jäätmeveo hankes määratleti, et eraldi tuleb koguda biojäätmed ja vanapaber. Ühtlasi alustas Kuressaare pakendiorganisatsioonidega TVO ja EPR pakendite kohtkogumise katseprojekti. Pakendikonteinerid paigaldatakse kortermajade lähedale, eramajad saavad aga tellida tasuta pakendikoti teenuse, millega viiakse pakendid tasuta ära otse koduukselt.

Sel moel väheneb segaolmejäätmete hulk ja nendega seotud kulud, sest sorditud jäätmete äravedu kodu juurest on tasuta või palju soodsam. Kui see oleks igal pool nii, sorditaks rohkem, sest ka sorditud jäätmete äraandmine on mugav.

Konteinerid kodude juurde

„Eesti saaks üsna lihtsa vaevaga oma jäätmete taaskasutusprotsenti kahekordistada, kui võtaksime edulistelt riikidelt üle mõned põhimõtted,“ ütleb Pesti.

Esiteks on neis riikides sortimise toetamiseks jäätmete põletamine ja ladestamine maksustatud saastetasuga. Ehk need, kes ei sordi, peavad maksma saastetasu.

Samuti on süsteem hulga mugavam: pakendi-, biojäätmete- ja paberikonteinerid on kodude juures ja neid tühjendatakse üldjuhul tasuta või väiksema tasu eest.

„Lihtne süsteem – kui ei sordi, pead maksma üsna kõrget hinda, kui sordid, saad tasuta. Selle süsteemi suur pluss on see, et premeeritakse neid, kes sordivad,“ selgitab Pesti.

Eesti on võtnud eesmärgi aastaks 2020 taaskasutada pool olmejäätmetest, seega vähem kui poolteise aastaga tuleb taaskasutus veerandi pealt poole peale tõsta.

Võib ju küsida, miks jäätmekäitlejad segaolmejäätmeid ise sortida ei võiks, ent kui biolagunevad jäätmed, vanapaber ja pakendid on kord juba kokku visatud, siis taaskasutada neid enam ei ole võimalik.

„Kokku visatud materjal on peamiselt biojäätmete tõttu nii määrdunud, et selle puhastamiseks kulub liiga palju ressursse – keemilisi aineid, vett ja energiat,“ põhjendab Pesti. Seega ei maksa tema sõnul uskuda ka linnalegendi, mis räägib, et prügiauto tuleb ja kallab nagunii ju kõik ühtekokku.

Sortida ja taaskasutada ei saa paratamatult ka seda prügi, mis on metsa alla kokku kantud, sest see on enamasti läbiligunenud ja määrdunud.

Ligi sada liiki uut materjali

Ragn-Sells sordib jäätmete seast omakorda välja 95 jäätmeliiki. „Ainuüksi plasti sordime 35 liiki,“ märgib Pesti. Näiteks kilekotte sortides on kriteeriumiks koti läbipaistvus, kas kott krõbiseb jms.

Vanapaberi seast sorditakse eraldi välja ajalehed, kartong, klantspaber, valge paber jms.

Suur-Sõjamäel sorditakse kahes hoones, eraldi lähevad ettevõtetest ja kodudest pärit pakendid.

Reegel on üldjuhul selline, et kui materjal on puhas, saab seda ka taaskasutada.

„Ragn-Sells kasutab oma kogutud materjalide taaskasutamisel peamiselt Euroopa partnereid,“ ütleb Pesti. „Hiinast tulnud pakkumised võivad küll olla ahvatlevad, aga meie jaoks on tähtis kindlustunne, et need materjalid ka tegelikult taaskasutatakse.“

Euroopa ettevõtete puhul on läbipaistvus tema sõnul suurem ja neilt saab ka vastavad taaskasutust tõendavad dokumendid.

Jäätmete seast välja sorditud materjale kasutatakse mitmel moel: jogurtitopsidest saab valmistada näiteks pistikupesasid ja terrassilaudu, plastpudelitest riideid, metallpurkidest autosid, patareides leiduvast tsingist kosmeetikatooteid jne.

Biojäätmed lähevad Jõelähtmele kompostimisele, tekkinud mulda sobib kasutada haljastuses.

„Selleks, et materjalid jõuaksid taaskasutusse, on meil kõigil vaja anda oma väike panus. Vähim, mida peab tegema, on sortida eraldi pakendid, biojäätmed ja vanapaber,“ rõhutab Pesti.

Tonnide viisi

• 2018. aasta jooksul on riigimetsast kogutud 240 tonni prügi ning selleks on RMK-l kulunud 71 000 eurot.
  
• Prügirohkusega „ruulivad“ aastast aastasse Harjumaa, Ida-Virumaa ja Raplamaa.
  
• Prügi äravedu riigimetsast on korraldatud hankega. Hanke käigus pakuti objekti koristuse hinda ja ala koristuse hinda.
  
• Kui prügi on laiali suuremal alal, korjab jäätmekäitlusettevõte selle kokku ja esitab RMK-le arve. Eelnevalt saadab metsaülem tellimuse, millega kirjeldab, kas see on koristamist vajav ala (umbkaudse pindalaga) või on ühes punktis asuv jäätmehunnik.
  
• RMK tasub jäätmekäitluse eest aktide alusel, vastavalt jäätmejaamas kaalutud prügikogusele.
  

Allikas: RMK peametsaülem Andres Sepp 

Ragn-Sells

• Ragn-Sells on Eesti suurim jäätmekäitlusettevõte.
  
• Ettevõttel on viis jäätmejaama: Tallinnas Suur-Sõjamäel (kaks jaama, eraldi era- ja ärikliendile), Pärnu-Jaagupis, Tartus ja Haljalas.
  
• Aastas käitleb ettevõte 250 000 tonni jäätmeid.
  
• Korraldatud jäätmeveo alusel veab ettevõte jäätmeid 13 maakonnas.
  
• Ettevõte kuulub rootslastele, Sellbergide perele. Sama pere liikmed asutasid ettevõtte 1881. aastal. Eestis tegutseb Ragn-Sells alates 1992. aastast.