Veel kümmekond aastat tagasi võis suurt sirmikut (Macrolepiota procera) leida peaaegu kõigist metsadest, kuna kogemusteta seenelised läksid sellest ettevaatlikult mööda. Tõepoolest, väljanägemise järgi võib selle mittesöödavaks liigitada. Nüüd on sirmik aga niivõrd populaarseks muutunud, et seda kohtab üha harvemini. Seda korjatakse aktiivselt, valmistatakse toiduks ja kiidetakse kui kanalihamaitsega delikatessi. Vaat millised on mükoloogia-alase valgustustegevuse viljad!

Nüüd aga, näib, on ilmunud uus moeseen, rahvas on avastanud musta pässiku (Inonotus obliquus), kuid seda hoopiski mitte maitseomaduste tõttu. Sellele seenele hammas peale ei hakka, seda sõna otseses mõttes, ka noaga pole võimalik lõigata, vaid üksnes kirve või saega. Seda seent hinnatakse hoopis ravivõime tõttu.

See seen aga, millele me selles loos tähelepanu juhime, ühendab endas nii raviomadused kui ka erakordse maitse – nii-öelda kaks ühes, mis on puuseene puhul väga ebatavaline. Ja mul on tunne, et varsti läheb selle seenega samuti nagu kahe ülalnimetatugagi, et seda enam naljalt metsast ei leia!

Tegevuskoht

Toila-Oru on populaarne puhkekoht nii Eesti elanike kui väliskülaliste jaoks. Siia sõidetakse nii SPA-keskuse külastamiseks, meditsiiniliste protseduuride kuuri läbimiseks ja Soome lahe peaaegu alati külmades voogudes suplemiseks kui ka selleks, et lihtsalt kõndida möödunud sajandi alguses kaupmees Grigori Jelissejevi poolt Pühajõe orgu ja selle ümbrusesse rajatud pargi varjulistel alleedel ja radadel.

Tema korralduste kohaselt toodi ja istutati siia sadu taimi kogu maailmast, mida ei saa meie piirkonnas kuidagi teistviisi nimetada kui imelisteks.

Kus mujal, kui mitte siin, saaksite veel näha berliini papleid, suhkrukaske või madalat ebaküdooniat?

No ja kuna siin kasvavad imepärased puud, siis peab siin leiduma ka nendega mükoriisat moodustavaid imelisi seeni. Salajases lootuses niisuguseid leida ja saada esmaavastajaks ma mõnikord mööda parki ja jõekallast uitangi. Seni pole leidnud. See-eest olen märganud paljusid muid iseäralikke asju: näiteks olen ma üksnes siin alatasa kohanud murumunasid ja vääveltorikuid.

Peakangelane

Põhja-Ameerikas nimetatakse seda seent kanalihaseeneks – Chicken mushroom – ja peetakse delikatessiks. Tõepoolest, noorena võib see pehme, mahlane ja meeldiva lõhnaga tiheda lihaga seen pärast 40-minutilist keetmist ja teatavaid kulinaarseid manipulatsioone teid oma maitsega mitmesuguste roogade hulgas üllatada.

Vene keeles kutsub rahvas seda seent nõiaväävliks (ведьмина сера), selle põhjuseks pole aga ilmselgelt mitte üksnes kollakasoranž ja väävlikollane värvus, vaid ka seene omadus kahjustada parasiidina mitmeid, peamiselt aga lehtpuuliike. Nende hulgas on tamm, saar, pappel, pärn, kastan, paju ja teised. Tuleb ette, et see seen kasvab ka okaspuudel nagu kuusk, mänd, lehis, kuid siis ei ole see söödav. Samuti ei sobi söögiks paplilt või pajult korjatud seened, ilmselt muudab nende puude kibe koor ka seene kibedaks.

Seene raviomadused on tingitud antibiootikumisisaldusest. Vääveltorikul on kasvajate vastane ja antibakteriaalne toime. Ollakse seisukohal, et selle seene söömine tugevdab immuunsüsteemi. Just seda meil aga tarvis ongi kõikvõimalike viiruste järjekordsete lainete eelõhtul. Ptüi-ptüi-ptüi!

Olge terved ja hoidke ennast!