Tekst: Ain Kütt, RMK Sagadi Metsakeskuse muuseumi juht
Fotod: RMK Sagadi Metsakeskuse muuseum
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Sootuks teine oli aga pilt Eesti iseseisvuse esimesel kümnendil ehk 1920. aastatel, kui riigimetsa juhi ametikoht väreles pidevas poliitilises tõmbetuules. Enamikule selle kümnendi riigimetsa juhtidele said saatuslikuks vastuolud poliitikutega.

Lõputu reorganiseerimine
Tollases noores vabariigis tuli kõike sisuliselt nullist alustada ja polnud siin erandiks ka riiklik metsandussüsteem. Kuna puudus sisse töötatud struktuur, juhtkond ja koos sellega ka vajalikud alluvussuhted, siis viis see pidevate ümberkorraldusteni ning ametinimetuste muutmise, asutuste loomise, ümbernimetamise ja kaotamiseni. Kasuks see kõik muidugi stabiilsele arengule ei tulnud. Otsiti ikka seda õiget ja nagu tavaks, arvasid poliitikud, et nemad teavad kõige täpsemalt, kuidas peab ja kuidas mitte. Pidev reorganiseerimine ja ümbernimetamine ajas segadusse metsamehi endidki. Nii jõudis iseseisvuse esimesel kümnendil riigimetsandust juhtida neli eri ametinimetusega tegelast: Põllutööministeeriumi metsaosakonna juhataja, Metsade peavalitsuse juhataja, Põllutööministeeriumi Maakorralduse ja Metsade Peavalitsuse Riigimetsade Valitsuse direktor ja lõpuks veel Riigimaade ja -metsade Valitsuse Metsade ameti juhataja. Iseseisvuse teine aastakümme tõi küll suurema stabiilsuse, kuid kaks korda muutus riigimetsa juhi ametinimetus veel ka sel perioodil.

Kukk kukutab Kitsingu
1920. aastal kehtima hakanud Eesti Vabariigi põhiseadust on nimetatud ka tolle aja kõige demokraatlikumaks kogu Euroopas. Samas tekitas see aga üksjagu probleeme riigi sisepoliitilisele stabiilsusele, sest seadusandliku võimu domineerimine täidesaatva võimu üle oli vägagi suur. See tõi kaasa pidevad valitsuse vahetused ja ühes sellega pöörati laeva kord siia-, kord sinnapoole. Metsandus polnud siin erand.

Poliitikute järjekindel soov viia metsamehi kuulamata ellu oma visiooni metsandusest vajutas üsna märgilise pitseri nii riigimetsanduse juhi kui ka kogu metsasüsteemi tegemistele. Nagu arvata, ei olnud see jälg just ülemäära positiivne. Eesti riigimetsa esimene juht Julius Kitsing (ametipostil 1919–1923) sattus poliitikutega teravasse vastuollu seoses maareformiga. Poliitikute peas ringelnud plaan jagada riigimetsa laiemalt elanikkonnale laiali põrkus teravalt metsameeste seisukohtadega. Metsamees oli ka Kitsing, oma erialase hariduse sai ta Peterburi metsainstituudis, metsaülema töökogemust oli tal nii Venemaalt kui ka Eestist. Oma seisukohtade julge väljaütlemine ja kaitsmine viis Kitsingu mitmel korral teravalt vastuollu oma otsese ülemuse ehk põllutööministriga. Lõplikult läksid Kitsingu suusad poliitikutega risti 1923. aasta suvel, kui tööerakondlase Juhan Kuke juhitud valitsuse seisukohti metsapoliitikast ei kannatanud riigimetsa juht enam kauem välja ja ta lahkus ametist. Kuid mitte metsanduse juurest. Paari kuu pärast kukkus Kuke valitsus ja Kitsing asus taas omal alal tegutsema, seekord ministri abina metsanduse alal, kureerides metsavalitsuse tegevust. Ometi oli see vihma käest räästa alla minek. Valitsused jäid vahetuma ja nii sattus ministriks nii mitugi tegelast, kelle arusaamad ja seisukohad metsandusest Kitsingu omadele risti vastu käisid. Ometi pidi ta ministri abina neid rahvale selgitama ja kaitsma. See viis Kitsingu vastuollu mitme metsamehega ja ega ajakirjanduski seda niisama pealt vaadanud. Kitsingu enda tervis ei pidanud sellele kõigele aga enam kaua vastu ja 1929. aastal lahkus ta siitilmast.

Kerem kiusab Hellatit
Kui Kitsing riigimetsa juhi ametikoha 1923. aastal maha pani, sai asemele tollase kombe kohaselt tema abi Jaan Hellat. Tsaaririigist päranduseks saadud loogika järgi oli loomulik, et vabanenud kohta pakuti lahkunu otsesele alluvale või abile. Tihti polnud selleks vaja ka pakkumist, vaid ametiredelil tõus oli automaatne. Vaevalt tollal keegi üldse mõtles sellele, et vabanenud ametikoha võiks täita konkursiga, veel vähem avalikuga. Kitsa ringkonna seest väljapoole vaatamiseni läks veel aega.

Hellat oli õppinud nii Eberswalde kui ka Peterburi metsaakadeemiates, kuid reaalne praktika metsaülemana tal puudus. Rohkem oli ta seotud olnud sõjaväe kui metsandusega. Hellat jätkas Kitsingu joont, tema ajal hakkas metsamajandus kiirelt arenema ja riik eraldas metsasektorile ka võrreldes varasemaga palju rohkem raha. Hellati ajal rajati näiteks ka Voltveti metsakool. Uus metsandusjuht polnud aga mingi poliitikute mängukann. Hellatit on iseloomustatud kui põhimõttekindlat ja pedantset meest, kelle suhtlusstiil oli karm ja äkiline. Viimane sõpru juurde just ei toonud, eriti ajakirjanike hulgas. Hellat oli pidevalt pressi hambus ja kohati üsna isiklike ja ebameeldivate rünnakutega. Viimastega ei hellitanud teda ka poliitikud, eriti vasakpoolse maailmavaatega parlamendiliikmed. Nii nõuti Metsade Peavalitsuse eelarve kärpimist veerandi võrra, metsaametnikelt ametimaa äravõtmist, korruptsiooni uurimist metsateenijate hulgas jne. Kõige tõsisemad vastuolud tekkisid Hellatil oma otsese ülemuse, agronoomiharidusega põllutööministri August Keremiga. Kuigi Kerem oli vaadetelt parempoolne, olid tema seisukohad metsandusest Hellati omadega võrreldes sootuks erinevad. Eriti häiris valitsuse põhimõttekindla metsapoliitika puudumine. 1925. aasta 1. oktoobriks oli Hellatil sellest kõigest villand ja ta astus oma ametist tagasi. Kuni pensionile minekuni töötas Hellat metsaülema ja metsarevidendina.

Kaks kõva kivi
Hellati järglasena asus Metsade Peavalitsuse juhataja ametikohale Eesti metsanduse üks suurkujudest Oskar Daniel, samuti Eberswalde metsaakadeemia kasvandik. On arvatud, et suurimad teened Danieli juhiks toomisel olid Julius Kitsingul, kelle pealekäimisel see lõpuks teoks sai. Võimalik, et nii soovis Daniel suunata riiklik metsapoliitika õigetesse rööbastesse. Suurt edu selles paraku küll polnud. Paar kuud pärast Peavalitsuse juhataja vahetumist toimusid muudatused taas ka valitsuses ning põllutööministri portfell läks aastateks asunike ja väiketalunike esindajate kätte. Selle seltskonnaga tekkisid metsameestel poliitikutest kõige tõsisemad lahkhelid.

Eriti tõsiseks läksid asjad 1926. aasta suvel, kui taas toimusid muudatused ministrite hulgas ning põllutööministriks sai Oskar Köster. Kokku sattusid kaks kõva kivi, kelle arusaamad metsandusest käisid täiesti risti vastu. Nähes, et koostöö ei toimi ning vastuolud aina süvenevad, tegi Köster enda meelest taktikaliselt kavala sammu ja likvideeris Metsade Peavalitsuse ja koos sellega ka juhi ametikoha. Toimunud reorganiseerimisega üritati tabada kahte kärbest korraga – vabaneda Danielist ja panna tema asemele keegi palju leplikum tegelane. Plaan aga ei õnnestunud. Daniel jätkas Tartu Ülikooli metsaosakonna õppejõuna ning temast sai üks häälekamaid valitsuse metsapoliitika kriitikuid.
Uueks metsandusjuhiks saanud Albert Vaharu polnud aga poliitikutele sugugi lihtsam pähkel pureda.

Vaharu kaotab lahingu, Köster sõja
Likvideeritud Metsade Peavalitsus oli sisult iseseisev asutus oma eelarve ja aruandlusega. Nüüd see muutus. Asemele loodi kaheastmeline süsteem, mis sai üldnimeks Maakorralduse ja Metsade Peavalitsus, mille ühe osana tegeles metsadega Riigimetsade Valitsus. Nii ei juhtinud riigimetsi enam iseseisev organisatsioon, vaid üks osakond suuremast asutusest. Ühes sellega kärbiti ka üksjagu riigimetsade juhi tegevusvabadust.

Albert Vaharu oli alustanud metsandusõpinguid Peterburgi metsainstituudis, kuid alanud maailmasõja tõttu jäid need pooleli. Metsanduslikku kõrgharidust Vaharu vaatamata katsetele ei omandanudki. Samas oli ta metsanduse juhtorganisse asunud tööle juba 1920. aastal, kohe pärast kaitseväest vabanemist. Liikudes karjääriredelil järjest ülespoole, sai temast kui senisest peavalitseja juhataja abist 1927. aasta veebruaris vastloodud Riigimetsade Valitsuse direktor. Vaharu lühikeseks jäänud ametiaeg riigimetsanduse juhina langes aega, kus vastuolud poliitikute ja metsameeste vahel jõudsid oma haripunkti. Taas seisis vastuolude taga minister Köster, iseloomult paindumatu ja kättemaksuhimuline mees, kes hakkas vägisi läbi suruma oma arusaamu metsandusest.

Kõige rohkem peavalu tekitasid metsameestele kaks Kösteri algatust. Neist esimene nägi ette 400 000 hektari metsamaa muutmist põllumaaks ja teine enam kui 100 000 hektari riigimetsa sisuliselt kinkimist asunikutalunikele. Mõlemad jäid ministri poolt plaanitud kujul läbi viimata, tasuks tabasid aga metsaametkonda mitu karistusaktsiooni. Kes sai ametist priiks, kes viidi madalamale ametikohale või saadeti nii-öelda asumisele riigi äärealadele, näiteks tööle Petserimaale. Siiski jäid riigimetsad erastamata, metsamaad ei muudetud poliitikute suva järgi põllumaaks ja arvestati riigi metsamajanduslikke huve.

Vaharul oli kõigest sellest jamast aga tõsiselt kõrini ja 1928. aasta lõpus lahkus ta ametist. Pikka pidu polnud ka Kösteril, sama aasta detsembris sai otsa ka tema aeg põllutööministrina. Tõsi, sellesse ametisse tuli ta veel kord mõne aasta pärast tagasi. Vaharu naasis aga väikese pausi järel keskasutusse, töötades metsakasutuse büroo juhatajana.

Areenile astub uus põlvkond
Pärast minister Kösteri lahkumist olukord mõnevõrra rahunes, kuid pinged siiski jäid. Tulemuseks oli see, et ükski keskasutuses ametis olnud vanemast metsahärrast polnud nõus vabanenud ametikohta vastu võtma. Jõutud oli olukorda, kus esimene kord pidi riigimetsanduse juht tulema väljastpoolt keskasutust. Koos Vaharu lahkumisega hakkasid üha häälekamalt kõlama hääled, et riigimetsanduse juhtimine vajab põlvkonnavahetust.

Üks sõnakamaid arvamusavaldajaid oli tollal 36-aastane Voltveti metsaülem Jaan Luik, kes üsna söakalt teatas muu hulgas ka seda, et kui keegi ei taha, siis ma hakkan ise. See pani nii mõnegi kulmu kergitama, sest Luik oli metsandusringkondades üsna tundmatu mees, kes polnud siiani millegi märkimisväärsega silma paistnud. Küll aga oli tal hulgaliselt ideid, mida riigimetsa juhina ellu viia. See avaldas muljet ja nii kinnitaski minister Luige 1. jaanuarist 1929 Riigimetsade Valitsuse direktoriks. Sama aasta juunis toimus järjekordne reorganiseerimine ja metsanduse keskasutus hakkas kandma Riigimaade ja -metsade Valitsuse metsade ameti nime ning Luigest sai selle juhataja. Riigimetsa juhiks jäi Luik kuni Nõukogude okupatsiooni tulekuni. Järgnev aastakümme näitas, et nii hulgaliselt ideid kui ka tegutsemisindu jagus Luigel enam kui küll.

Kokkuvõtteks võib öelda, et iseseisvuse esimesel aastakümnel oli riigimetsa juhi ametikoht kõike muud kui rahulik riigimetsa arendamine ja edendamine. Poliitikute pidevad sekkumised riigimetsa tegemistesse muutsid selle juhi elu väga keeruliseks ja ametikoha enda mitte just väga ihaldusväärseks. Seda enam tuleb tunnustada neid, kes sel ametikohal vastu pidasid ja suure südamega riigimetsa hea käekäigu eest seisid.