Hinnanguliselt lugesid RMK töötajad sel hooajal kokku 100 kuni 123 metsisekukke, mis teeb ühe mängu keskmiseks suuruseks 2,4 kuni 3 kukke. Loomulikult oli mängude lõikes varieeruvus suurem: kaheksas mängus ei nähtud-kuuldud ühtegi kukke seevastu kui üheteistkümnes mängus hinnati mängu maksimaalseks suuruseks 5 või enam kukke. Suurimad olid Koolma (5-9 kukke), Väljaküla (8 kukke), Vanaveski (8 kukke) ja Piibe (8-10 kukke) mängud.

Võrreldes eelmiste aastate loendustega (uusi mänge mitte arvestades) suurt muutust kukkede arvus ei ilmnenud. Kui varasem summaarne hinnang jäi vahemikku 89 kuni 93 kukke, siis nüüd on see 85 kuni 103 kukke. Ka kõik viis uut mängu olid asustatud ning mängu maksimaalse suuruse hinnangud ulatusid neis kolmest kuni viie kukeni.

Hilishommikuti võib mängust tulnud metsiseid kohta metsateedel jalutamas. Kukkedel on vahel veel hoog sees ning sabaga uhkeldamine ja nokaga naksutamine pole sugugi harv. Pildil olev kukk on naasnud äsja Kullikünka mängust.

Tänavust seirehooaega iseloomustas soojale talvele järgnenud vinduv lõokesetalv aprillis. Mitmel juhul oli raske aru saada, kas mängu kõrghetk on juba möödas või ei ole veel saabunud. Kindlasti mõjutas see ka loendustulemusi, iseäranis siis, kui mäng toimus liikumispiiranguga alal, kus võis käia ainult kolm korda, või siis, kui ühel seirajal oli teha mitu mängu, mistõttu igasse mängu selle kõrghetkel ei pruukinud jõudagi.

Esimesed märgid kukkede mängulustist ilmusid Alutagusel lumele juba 15. jaanuariks. See pilt on tehtud Pohlaaru mängupaigas u 300 m eemal alast, kus kuked aprillis mängisid. Ka aprillikuised mänguplatsid olid päevi sama lumised ning jäljed lumel paljastasid metsiste eluolu. Nii näiteks jalutas üks kukk Udriku-Punasoo mängus 800 m mängu- ja puhkepaiga vahet, ilma et oleks vaevunud kraavide ületamisekski tiibu sirutama. Ausa jalamehe kombel kasutas ta selleks üle kraavi langenud puutüvesid.

RMK metsiseprojektiga seoses on rõõm tõdeda, et õnnestus „pihta saada“ Koolma, Ruunakünka, Pohlaaru, Seljamäe ja Punasoo mängudele. Kindlasti oli nii nende mängude kui ka teistegi puhul palju abi sellest, et seires osalesid oma töö- ja kodupiirkonna metsi tundvad inimesed, kes tahtsid ja teadsid vaadata laiemalt ringi. Nii saamegi nüüd vägevate numbritega uhkustada: Koolma mängu maksimaalne suurus tõusis võrreldes 2016. aastaga 150%, Ruunakünka 0 kukest (2016. aastal) sai 4 kukke, Pohlaaru mäng suurenes suisa 200%.

Teisalt peegeldavad need suured protsendid tõsist probleemi metsisekukkede mänguaegse arvukuse hindamisel. Kui nii suur muutus arvukuses on tingitud mängule ruumiliselt ja ajaliselt „pihta saamisest“, siis on mõistagi raske usaldusväärseid ajalisi suundumusi välja tuua. Rääkimata sellest, et kasutada kukkede arvu mängus projekti raames tehtavate tegevuste tulemuslikkuse mõõduna.

Seepärast on väga oluline saada rohkem infot metsisekukkede ja –kanade mänguaegse käitumise kohta. Ornitoloogide poolt tehtavad telemeetrilised uuringud on siin kindlasti suureks abiks. Nagu mainis Ivar Ojaste 08.04.2017 Ornitoloogiaühingu üldkoosolekul peetud ettekandes, siis ettekujutus, et üks kukk hoiab mängu ajal päevast päeva kindlat platsi, ei pruugi paika pidada. Pigem tuleks arvestada kukkede suurema dünaamikaga, mille kohta võiks kõige usaldusväärsemat infot anda metsiste väljaheidetest võetavad DNA proovid.

Ka selles rajakaameraga salvestatud videos (//media.rmk.ee/files/metsisekukk.mp4) näeme kahel järjestikusel päeval samas kohas metsisekukke. Tavapäraselt arvaksime, et tegemist on ühe ja sama kukega. Ent märgistatud kukkedega tehtud vaatlused näitavad, et see ei pruugi sugugi nii olla.

Et metsiste elu ainult üks lust ja lillepidu ei ole, sellest andsid tunnistust nelja kuke ja ühe kana jäänused, mis kõik leiti erinevates mängupaikades või nende läheduses. Pohlaaru mängus õnnestus Svenil leida ka äsja surnud metsisekukk, kellel pealtnäha midagi viga ei olnud. Mõned päevad hiljem oli tast järel peotäis sulgi ja jupike hingetoru.

Sven Saaveri poolt pildistatud surnud kukk Pohlaaru mängus. Sveni sõnul oli kukk justkui noorte kuuskede vahele magama tulnud.

Kiskja poolt lahatud metsisekuke jäänused Mustaladva soos. Ära hammustatud suleotsad näitavad, et murdjaks on olnud imetaja. Murdmine on toimunud pildistamisele eelnenud öösel või varahommikul u 400 m mänguplatsist eemal.

Suur tänu kõigile osalejatele ja loodame sama tublit osavõttu järgmisel kevadel!