Iseloomulik on näiteks Postimehes (21.04. 1899) avaldatud kuulutus, milles kütt soovib juhatust Jurjewi (Tartu) lähedasse metsisemängu. Teisalt on tollalgi metsist peetud piisavalt väärikaks linnuks, et ära märkida muud metsisega seonduvad kurioossed seigad. Nii ilmus Ristirahwa Pühhapäewalehes (16.10. 1883) lühike teade, et Tallinnas Roosikrantsi tänaval olla leitud surnud emametsis, kes leidmishetkel veel piisavalt soe olnud ning seetõttu leidjate poolt õhinaga nahka pandud. Postimehes (20.04.1895) leidis ära märkimist, et Lätimaal oli metsis lennanud telefonitraatidesse ja seeläbi oma otsa leidnud. Kas seegi metsis ära konsumeeriti, sellest ajaleht vaikib.

Murelikumaid toone metsiselugudesse sigines 20. sajandi esimestel kümnenditel. Päewalehes (25.02.1915) on 1915 aasta rindeteadete kõrval leitud ruumi ka lugejakirjale, milles nenditakse, et Pärnumaa metsades toimub metsloomade hävitamine, mistõttu teder, metsis ja metspart on sootuks haruldaseks jäänud. Vaevalt aasta peale Tartu rahu sõlmimist ei pidanud Postimees (13.05.1921) paljuks avaldada ülevaadet prof J. Piiperi kõnest, mis peeti Eesti Looduskaitse sektsioonis lindude kaitse teemal. Artiklis tuuakse välja, et metsise arvukus on vägagi kahanenud ja peamiseks põhjuseks võib pidada üleküttimist.

Peagi muutuski metsisejaht riigimetsas tasuliseks. Ent esialgu ei toonud see kaasa loodetud leevendust, sest nagu kirjutati 1930ndate ajalehtedes, siis metsiseluba maksis 5 krooni, samas kui Tallinna ja Tartu turul võis metsist osta 3,50 krooni eest (turuhinnad ilmusid regulaarselt suuremate lehtede vastavates rubriikides). Seega pidid turul müüdavad metsised olema kas salaküttimise teel saadud või pärinema talumetsadest. Leidus ka arvamusi, et talumetsades metsiseid enam sugugi pole (nt Waba Maa 23.09.1932). Seetõttu keelatigi 15.08.1934 kuni 15.05.1939 metsistega kaubitsemine ja äriotstarbel laskmine, seda ka eramaadel.

Jahipiirangute kehtestamine osutus lõpuks tulemuslikuks, sest kui 1925. aastal loendati riigimetsas 1400 mängivat metsisekukke, siis 1939. aastaks oli riigimetsas teada 481 metsiste mängupaika, kus loendati kokku 2435 metsisekukke (Eesti Mets 1939 nr 1). Vastavalt suurenes ka metsiselaskmise lubade arv, mida 1930 aastal anti 111 ja 1936 aastal juba paarsada. Tollal valitses arusaam, et vanu kukkesid tulebki jahtida, sest nad takistavad pesitsemist ja asurkonna taastumist. Näiteks ilmus ajalehes Uus Eesti (09.04.1937) artikkel, milles väideti, et isametsis lõhub pesa ja purustab selles munad. Metsisejaht kujunes ka rahvusvahelise jahiturismi huviobjektiks, iseäranis agarad olid sakslased, kes ei pidanud paljuks kevadeti Eestisse jahile tulla.

Niisiis näeme, et esimesel iseseisvusperioodil Eestis kehtestatud kaitsemeetmed olid edukad ja metsise arvukust suudeti pea kahekordistada. Ent uued murenoodid ei lasknud end kaua oodata. Nõukogudeaegne soode kuivendamise hoogtöö jõudis kõige kaugematessegi metsasoppidesse ja sest peale saame Eestis rääkida metsise arvukuse pidevast langusest. Nukralt tõdes Edgar Kask Eesti Looduse 1973. aasta aprillinumbris, et kuivendusega on liiale mindud ja kuivendatakse alasid, mis ealeski majanduslikku tulu ei anna, kuid rikkuvad metsiste elupaiku. Tuntud metsiseuurija Ene Vihti hinnangul oli võrreldes 1939. aastaga 1975 aastaks metsise asustustihedus riigimetsas vähenenud kaks korda. Kusjuures vähenenud oli nii kukkede arv mängudes kui ka mängupaikade arv, samas kui riigimetsa pindala oli peaaegu kahekordistunud.

Tänaseks oleme olukorras, kus metsise arvukus Eestis on umbes samasugune nagu see oli riigimetsas 1920ndate alguses: Eesti Keskkonnaagentuuri 2017. aasta aruande kohaselt elab Eestis 1300 kuni 1600 metsisekukke. Seega oleme metsise kaitse seisukohalt tagasi täpselt samas punktis, kus seisis nooruke Eesti Vabariik vahetult peale Vabadussõda.

Ent oleks ekslik siduda 20. sajandi teises pooles alanud metsise asurkonna kahanemist vaid ühe konkreetse põhjusega. Võrreldes esimese iseseisvusperioodiga on Eestis tohutult suurenenud kiskjate arvukus. Kui tollal oli näiteks metsnugiseid sadades, siis nüüd tuhandetes; kui rebast oli tuhandetes, siis nüüd kümnetes tuhandetes; kährikut, keda nüüd on samuti kümnetes tuhandetes, polnud siis üldse ja sama lugu on metsseaga. Lisaks kuivendamisele on puude kasvu turbamuldadel kiirendanud ka õhusaastest tingitud toitainete sissekanne. Ja eks üha enam avaldab mõju ka kliima soojenemine.

Otseselt ehk saamegi metsise arvukust praegu mõjutada vaid leevendades metsakuivenduse tagajärgi ja muutes metsamajanduslike praktikaid. Teiste tegurite kontrollimine käiks meil ilmselt üle jõu. Tõsi, väikekiskjate ohjamine oleks põhimõtteliselt samuti võimalik, kuid neile peetakse jahti nagunii ning lähiajal pole oodata jahimeeste huvi intensiivistumist, mistõttu kährikuvaba Eestit ei maksa niipea loota.

Viimasel kolmel aastal on RMK likvideerinud kuivenduskraave 2330 ha kaitsealustes soodes. Viiel tuhandel hektaril töö käib ning tööjärge ootab veel 15 000 ha kraavitatud soid. Taastatavate soode servaalad on kas praegu või on ajalooliselt olnud metsiste mängu- ja elupaigad. Levinud hüpoteesi kohaselt vähenevad metsiste ellujäämisvõimalused, kui kuivendusejärgselt alusmets tiheneb. Seetõttu võime loota, et kraavide sulgemisest tingitud veetaseme tõus muudab metsise elupaikades puurinde taas hõredamaks, mis omakorda suurendab metsise ellujäämist.

Mõned aastad tagasi otsustas RMK teadusnõukogu finantseerida TÜ looduskaitsebioloogia töörühma uuringut, mille eesmärgiks oli katsealadel metsise elupaigatingimuste eksperimentaalne taastamine. Väiksemate proovitükkide kogemusi laiendatakse nüüd Kikepera looduskaitsealal sihipäraselt kogu soostiku peale. TÜ looduskaitsebioloogide poolt juhitud uuringu oluliseks väljundiks oli ka nn metsisekonsortsiumi kujunemine. See on otsustuskogu, kus osalevad nii Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti esindajad, Keskkonnaagentuuri spetsialistid, Eesti Ornitoloogiaühing, teadlased (TÜ, EMÜ) ning RMK esindajad.

Metsisekonsortsiumis toimuvad arutelud näitavad sedagi, et kui vähe me metsise elupaiganõudlusest teame. Metsise kohta olevad teadmised on suuresti kogutud mängupaikades teostatud vaatluste põhjal, kuid seal veedavad metsised siiski vaid osa aastast. Ülejäänud aasta kohta koguneb infot tasahaaval ja selle tõlgendamine toob esile ka erinevused looduskaitsja ja metsamajandaja mõtteviisides. Näiteks kui andmed näitavad, et metsis veedab suhteliselt palju aega kaitseala lähedases tulundusmetsas, siis looduskaitsja arvab, et kaitseala tuleb laiendada, samas kui metsamajandaja leiab, et mingil põhjusel eelistab metsis tulundusmetsa kaitsealale. Kuni pole ühest vastust metsise eelistuste kohta, siis tuleks neid alternatiivseid arvamusi käsitleda hüpoteesidena, millele vastamise korrektsusest sõltub ka see, et kas me suudame korrata Eesti esimese iseseisvusperioodi saavutust ja suunata metsise arvukuse trend taas tõusule. Igatahes võiks seada eesmärgiks, et 20 aasta pärast oleks riigimetsas sama palju metsiseid kui oli 1939. aastal. Et 2039 aasta kevadel ihuks riigimetsas nokka taas 2400 metsisekukke!