Eestimaa metsades on praegu palav ja lämbe, niisugust suve on meil harva! Astud mööda metsaalust krudisevaks kuivanud maapinda nagu mööda püssirohtu ja tahtmatult tulevad pähe kuulsa vene poeedi sõnad. Olen nende kõigiga nõus! Higi jookseb ojana ja võtaks end või vööni paljaks, kuid ei saa – kohe saabub parmude, sääskede ja muude tigedate putukate lennuvägi. Praegu tahaks randa, vee äärde… Ajad niisugused mõtted eemale. Vaja on minna metsa, juuli on ju marjakuu, sellist aega ei või mööda lasta! Kuid on meile abikaasaga siis palju marju vaja? Endale nii viis liitrit moosiks, siirupiks, natuke kuivatada, lastele paar purki, lähedastele sõpradele ja „lemmikülemusele“ kingiks … Taevake, siin jääb ämbristki väheks!

Aga aitab lobisemisest. Nagu ütles proletariaadi klassik: „Eesmärgid on selged, ülesanded jagatud, tööle, seltsimehed!“ Täna on meie ihalusobjektiks mustikas.

Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus)

Mustikas on kääbuspõõsas, mis eelistab niisket või kuiva männimetsa, kuid seda leidub teisteski metsades. Õitseb mai lõpust juunini. Ohtlik võib olla öökülm viljade moodustumise ajal, mida tänavu paraku oligi. Õnneks mitte igal pool.

Mustika punakad või roosakad ümarkellukjad õied viie sakiga äärel kasvavad lehtede varjus.

„See on samuti kelluke, kuid väga kummaline – täiesti ümar ja meenutab pigem valmismarja, mis on ühelt küljelt juba punakaks muutunud. See kelluke sarnaneb ka imetillukese portselankupliga, mis on nii õrn ja habras, et vaevalt sai seda luua inimkäsi. Nii lapsed kui tedred saavad peagi maiustada. Küpseb ju iga kuplikese kohal õige varsti mahlane, musta värvi ja sinaka kirmega mustikas.“

/Vladimir Solouhhin, „Vladimiri külavaheteed“, 1957/

Mõni korjab marju spetsiaalsete kühvlitega, mida kutsutakse ka marjakombainideks, seejuures tuleb olla säästev, et kääbuspõõsaid mitte vigastada. Meie abikaasaga aga korjame harjumuspäraselt käsitsi. Käed hakkavad marjamahlast sinetama, ämbrisse kukkuvate marjade hääl on aga aina tuhmim, niisiis anum täitub ja see teeb rõõmu.

Meenutan oma lapsepõlve, mustikas oli küllap minu ja mu venna menüüs kõige tähtsam suvine mari. Ema kostitas meid pidevalt mustikakisselli, -kompoti ja pirukatega. Ja mustikavareenikutega…. mmm… Poeem! Kõige rohkem meeldisid mulle aga mustikad piimaga. Pole midagi lihtsamat: kallasid taldrikusse pool klaasi mustikaid, lisasid klaasi piima ja teelusikatäie suhkrut – magustoit oligi valmis!

Pärast sööki lollitati ning näidati üksteisele ja teistele sinakaslillasid keeli. On ilmselge, et samasugust värvi oli ka meie maosisu, mis, vabandage pikantsete üksikasjade eest, selgus tualeti külastamisel ning tekitas meil tookord naeru ja vaimustust.

Juba ammustel aegadel saadi mustikast väga vastupidavat lillat ja punast värvi villase ja puuvillase kanga jaoks. Veendusin selles ise: mustikatest värvunud käed õnnestub lõpuks puhtaks pesta, plekki särgil ei eemalda aga ükski pesupulber. Või kasutasin valesid vahendeid?

Kui meil väiksena oli kõhuprobleeme, siis andis vanaema meile alati kuivatatud mustikaid, mida hoiti lõuendkotis. Hiljem sain teada, et mustikas on suurepärane ravivahend mitte üksnes seedesüsteemi haiguste korral, vaid ka kerevaesuse puhul, ning omab ka antiseptilist toimet. Mustikalehti, -võrseid ja -tõmmist kasutatakse diabeedi korral, kuna neis sisalduv glükosiid neomürtilliin vähendab vere glükoosisisaldust. Väliselt kasutatakse mustikaid põletuste ja haavandite raviks. Mõnedes allikates kõneldakse mustika karotinoidide võimest parandada nägemist, eriti öist nägemist. Sellel eesmärgil anti näiteks öiseid lende tegevatele Briti lenduritele teise maailmasõja ajal spetsiaalselt mustikakeedist. Nüüdisaegsed uuringud ei ole siiski tõestanud nende marjade mingit mõju hämaras nägemisele. Siiski parandab mustikate tarvitamine nägemist tervikuna vaieldamatult.

Mustikatega on seotud veel üks huvitav detail: Soome uurijate arvates pole sinakas vahane kirme marjadel eeskätt mitte marjade kuivamise eest kaitsmiseks, vaid peegeldab hästi ultraviolettkiirgust ja muudab marjad seeläbi lindudele märgatavamaks ning soodustab seega seemnete külvamist lindude väljaheitega.

Abikaasa on oma ämbri juba ääreni täis korjanud. Mina jään alla, nagu alati. Võib muidugi jätkata, kuid… selg saadab juba signaale: „Olen väsinud – tõmba otsad kokku!“ Vaatan paluvalt kaaslase poole. Hurraa, kokkulepe on saavutatud – hakkame minema! Tuleb ilmselt küll uuesti tulla, aga tänaseks aitab.

Kõike head, kallid lugejad. Ärge unustage, et marjad kaotavad palju oma raviomadustest termilisel töötlemisel, püüdke neid nautida värskelt. Ega ilmaasjata öelda, et kodus, kus süüakse mustikaid ja maasikaid, pole arsti vaja.

Edu teile ja tugevat tervist!

Tekst ja fotod: Anatoli Tarassov