Väike igihali on Eesti kontekstis väga vastuoluline taim. Üheltpoolt peetakse teda vaata et omaks, sest seda hajusalt naturaliseerunud võõrliiki tuntakse Eestis juba 19.sajandi algusest (esimene märge on aastast 1807; võrdluseks olgu toodud rakvere raibe, mille ametlik esmamainimine on ainult mõned aastad varasem ehk 1796) ja kuna tema levik pole teiste invasiivsete võõrliikidega (nt selle sama raipega) mitte ligilähedaseltki võrreldav, siis võib teda pidada Hollandi aedniku Piet Oudolfi vaimus hästi käituvaks võõrliigiks. Teisalt paljud botaanilised puritaanid sellega ei nõustu ja eks neilgi on omajagu õigus, sest kui väike igihali leiab endale sobiva kasvukoha, siis reeglina ta sinna kasvama ka jääb. Samas pinnase suhtes on ta äraspidi valiv ja kasvab seal, kus paljud teised liigid (nii omad kui võõrad) kasvama ei soostu. Nii leiabki teda kasvamas aedniku jaoks väga probleemses kuivas (aga ka niiskes) varjus ja seega pole ka mingi üllatus, et tegu on traditsioonilise kalmistutaimega. Pole ka ime, kui väike igihali on ammu unustatud haua viimane tähis.