Urmas Vaino ütleb, et mets on talle südamelähedane, kuid tema puhul pole siiski tegu looduslapsega, kes maast madalast puude hingeelu tundma õppis. „Ma olen kasvanud Mustamäel, seal asunud parditiik oli lemmikkoht, aga mets oli minu jaoks kaua aega midagi, mis kasvas Saaremaal karjamaa taga ja mida mina vaatasin eemalt,“ meenutab ta. Aastaid hiljem, juba täiskasvanu ja pereisana soetas ta maakodu Võrumaale. Sealt sai alguse ka sügavam metsatunnetus – ehk nagu mees ise ütleb: mets hakkas teda teistmoodi vastu vaatama.

Midagi oli selles vaates nii paeluvat, et kui Urmas Vaino alustas 2017. aastal oma menukat saatesarja „Suud puhtaks!“, oli avasaate teemaks just Eesti mets, selle majandamine ja jätkusuutlikkus.


„Sel ajal oli tegu veel avalikus ruumis lahtirääkimata teemaga,“ selgitab Vaino, kes kutsus saatesse esinejaid nii metsaomanike kui ka teadlaste, ametnike ja kultuuritegelaste seast.

„Meile on öeldud, et just see saade pani nurgakivi tänaseni päevakajalisele metsasõjale,“ tunnistab Vaino ja möönab, et selles võib olla oma iva – saate formaat nägi ette palju külalisi, keegi ei saanud oma seisukohta pikalt põhjendada, polnud võimalust minna süvitsi teaduslikesse uuringutesse, anda osalejatele aega oma seisukohti lähendada.

„Kui mul oleks praeguste teadmistega metsateema arengust võimalik minna tagasi esimese saate ettevalmistuse aega, püstitaksime teema natuke teistmoodi,“ viitab Vaino asjaolule, et saatest sai hoogu pigem vastandumine, mitte koostöö.

2 päeva tihedat tööd

Arvamusfestivalil oli Urmas Vaino hooleks juhtida Metsa ala vestlusringe ehk kahe päeva peale kokku seitse pooleteisttunnist arutelu, mis käsitlesid metsa kasutamist ja hoidmist. Ehkki endisel ajakirjanikul on intervjueerimiskogemust küllaga, siis puusalt tulistama Vaino oma modereerimismaratonile ei tulnud.

„Rääkisime eelnevalt aruteludes osalejatega asjaolud läbi ja lisaks palusin neil saata oma seisukohtadest ülevaate. See oli tegelikult paljuski ka osalejate enda huvi, nad said lavale tulla parema tundega, sest mõtted olid juba korrastatud,“ märkis ta.

Mõnes aruteluringis läksid eksperdid nii detailseks ja erialaseks, et ka moderaatoril oli info mõtestamisega rohkem tegemist.

„Sellised vestlused meeldivad mulle kõige rohkem, sest need õpetavad kõige enam. See on erakordne tunne, kui mõistad, et sõnad on ju tuttavad ja arusaadavad, aga seal taga puuduvad teadmised, et neid kohe seostada ja enda jaoks konteksti panna. Kuna poolteist tundi on piisavalt pikk aeg, siis lõpuks jõuavad seosed tekkima hakata. Sellise arutelu juhtimine on väsitav, kuid samas ajule väga virgastav,“ kinnitas Vaino.


Kõige suuremat elevust ja mõtteainet tekitas talle Eesti rohetehnoloogiate ja biomajanduse arengu aruteluring, kus räägiti arendustöö edusammudest ning kuidas Eestis kasutusele võetud rohetehnoloogiaid võimestada nii, et lisaks kohaliku toorme väärindamisele saaksime pakkuda ka teadmisi ja oskusi teistele.

„Kui ma kuulen, et Eestis töötatakse roheasfalti loomise kallal, mis võimaldab vähendada CO2 jalajälge, siis see tundub väga oluline, mitte vaid Eesti, vaid kogu maailma seisukohast!“ toob Vaino näiteks puidukeemiaettevõtte Fibenol projekti, kus naftast toodetud bituumen on osaliselt asendatud puidujääkidest toodetud ligniiniga. Meie väikese riigi sellised edusammud avaldavad Vainole sügavat muljet ning ta loodab, et Eestist tuleb ambitsiooni sarnasteks arendusteks ja ka tarkust, kuidas neiks vajalikke ressursse võimalikult hästi kasutada.

“Puugilõksuga” metsas

Küsimusele, kui tihti Urmas Vaino metsas käib, vastab ta, et eks tahaks rohkem, aga samas pole ka halvasti.

„Meil on „puugilõks“, kellega koos on metsas käimine omaette võlu,” muheles ta. Kõnealune tegelane on Vainode pere taksikoer ja tema on alati nõus metsa tulema, vahel tehakse koos lausa pikemad, nii 15-kilomeetriseid jalutuskäike, olgu suvi, sügis või talv. Väikeste ent väledate jalgadega koerake jääb ka metsaradadel jalutusrihma otsa, mil, tõsi küll, pikkust omajagu.

„Ma kunagi lasin tal vabalt joosta, aga tegelikult on mets ikka metsloomade kodu,“ leiab Vaino. Niisiis liiguvad nad koeraga siiski koos ja ükski metsaasukas ei pea jahikoera instinkti ärkamise pärast muret tundma. „Ega ta alati panegi tähele, mis ümberringi toimub. Ükskord Lahemaal olles nägin kitse, oli meile nii lähedal, et sain ilusti pilti teha. Aga koera huvitas sel hetkel hoopis midagi maapinnal ja tal jäigi kits märkamata,“ meenutas ta.

Loodust nautimas on nelja tütre isa käinud ka koos lastega ja kui rääkida loodusharidusest, siis seda ei saa Urmas Vaino arvates ilma kohale minemata õppida ega õpetada.

„Meil on niivõrd vedanud, sest meil on ligipääs oma metsa, suurepärased RMK matkarajad, kus on lastega hea käia. Ainus võimalus päriselt mõista loodust ja keskkonda kui tervikut, on olla ja käia metsas. Õpikutekst ja ka pildid ei anna täit ettekujutust, mis on näiteks lodumets. Selleks peab ikka sinna kohale minema,“ leiab Vaino ja lisab: „Metsalt on õppida määratumalt rohkem kui koolitarkust. Mets aitab meil mõista elu ja elusolemist.“