Saabuvad rändlinnud 

Need päevad on nüüd käes. Esimesed rändlinnud tulid juba mõni nädal tagasi, selles aja jooksul lendas üle Eesti tuhandeid hanesid, et suunduda edasi põhja poole. Saabusid ka meie kõlavahäälsed laululinnud – punarinnad ja metsvindid, kelle rõõmus hääl täitis pargid ja metsad.  

Neil päevil saab jälgida imelist vaatepilti – sookurgede ülelendu. Esialgu on nende aeglast lendu kõrgel taevas raske märgata – kostab üksnes kluugutamist – kuid kui tähelepanelikult taevasinasse vaatad, siis näed mitme minuti jooksul kümnete lindude ebatavalist keerlevat tantsu. Niisugusel hetkel on hea, kui binokkel on kaasas. 

Tavaliselt kogunevad sookured parvedesse üksnes kauge maa taha lendamiseks ja needki siin lendavad tõenäoliselt veel kaugemale põhja, Eestis pesitsevad linnud aga saabusid oma pesapaika ühtedena esimestest ja juba püsivate paaridena.  

See sookurg aga on tõenäoliselt kohalik – ta on ilmselt juba hõivatud pesa ehitamise ja toiduotsingutega. Soode ja niiskete luhtade ääres kuuleb neil päevil sageli kurguhäälseid kurehõikeid. 

Hommikuti võib põldudel veel näha suuri haneparvi puhkamas. 

Lagedate põldude kohal 

Kõrgel põldude kohal lõõritavad juba kõikjal lõokesed. Ülesküntud maapinnal või alles rohetama hakanud võrsete keskel seda väikest hallikat linnukest kohe ei märkagi. 

Taeva all seevastu on seda lauljat hõlbus märgata, kuna ta armastab laulda oma vulisevaid meloodiaid pikka aega otsekui õhus ühe koha peal rippudes. Seda eripära oskavad paraku ära kasutada lõokese pistrikest vaenlased, kes ta peale õhus jahti peavad. 

Linnaski sagivad ja sädistavad linnud. Üks minu üles pandud pesakastidest on näiteks eriti populaarne – seal on igal aastal uued elanikud. Ülemöödunud aastal kasvatasid seal oma pesakonna üles rasvatihased, möödunud aastal must-kärbsenäpid, sel aastal valis pesakasti endale elamuks sinitihaste paar. 

Tiivasahinal 

Teised tiivulised kevadekuulutajad – liblikad – kaunistavad oma kirevas rüüs seni alles napilt rohetavaid niite. Neist ühe nimetus on tema ilmumise ajaga täielikus vastavuses – see on harilik kevadvaksik. Kevadvaksikud lendlevad niitude kohal kasesalude läheduses, seal on nende kohtamine praegu väga tõenäoline. 

Kui ma möödunud aastal kõnelesin harilikust kevadvaksikust, siis lisasin loo juurde ekslikult haava-kevadvaksiku pildi. 

Ja kuidas neid mitte segamini ajada, kui nende kõige silmatorkavam kaunistus – oranž muster tagatiibadel – on praktiliselt ühesugune. Erinevad on üksnes valged laigud hariliku kevadvaksiku esitiibadel ja haava-kevadvaksiku sulised tundlad. Seejuures peetakse haava-kevadvaksikut nüüdsel ajal haruldasemaks. Nagu nimetusestki aru saada, eelistab haava-kevadvaksik haavasalusid. 

Need tundlad on äärmiselt olulised: toimides otsekui omapärased antennid, aitavad need liblikatel lennu ajal orienteeruda, nende abil eristavad liblikad lõhna, see aitab neil leida nektarit. Tundlad osalevad ka paljunemisprotsessis.  

Kollatähn-pajuliblikal, kes on samuti üks kevadistest liblikatest, on kurikakujulised tundlad. Nende „kurikate“ süvendis on haistmisretseptorid. Nende tundlateta kaotavad liblikad nägemise ja orienteerumisvõime. 

Veel üks varajane liblikas – väike-kärbtiib – on samuti otsekui ere laik hallil kevadisel maapinnal.  

Oma venekeelse nime – углокрыльница с-белое – sai liblikas ümberpööratud C-tähe järgi, mis on otsekui joonistatud ta tiibade tagaküljele. 

Kevadliblikate hulgas ei saa meenutamata jätta neil päevil kõige silmatorkavamat, nimelt lapsuliblikat. Seda sidrunkollast värvi liblikat teavad tõenäoliselt kõik, nii väikesed kui suured. Põhjuseks on tõsiasi, et lapsuliblikas on meie kõige pikaealisem liblikas.  

Osates oma jõudu mõistlikult jaotada, vajudes selle tarvis sageli pikaks ajaks unne, suudab ta olla aktiivne kuni järgmise kevadeni. Lapsuliblikat võib kohata kogu hooaja jooksul, varajasest kevadest sügiseni välja – seepärast ta ongi kõigile hästi tuntud. 

Lõhnavale aasale 

On veel ühed tiivulised, kelle ilmumise üle kõik eriti rõõmustama peaksid – need on mesilased. Nendest kirjutas 30. märtsi loodusblogis väga huvitavalt Tiit Hunt.  

Meeldiv on aias ja niitudel kimalasi kohata – koos mesilastega annavad nemadki märku meie looduse tervisest. 

Räägime veel veidi järve- ja tiigiasukatest, kelle väljailmumine kinnitab, et kevad edeneb plaanipäraselt.  

Ärganud on meie kõige levinumad kahepaiksed – rohukonnad. Varsti kuuleme nende meelierutavaid kontserte. 

Me sõbrad konnad 

Neil päevil tuleb olla eriti tähelepanelik maanteedel, jalgteedel ja isegi terviseradadel, mis on veekogude läheduses. Alanud on kahepaiksete rännuaeg. Jalgrattureilgi tuleb tähelepanelikult enda ette vaadata, kuna näiteks Harku terviserajal, kus jalgratturid eriti sõita armastavad, on praegu suures koguses veekogude poole suunduvaid kärnkonni. Nad on eriti aktiivsed hommikuti ja õhtuti ning see kestab umbes nädala. 

Kui muutume tähelepanelikumaks konnade ja kärnkonnade ja üldse kõigi metsaasukate suhtes, siis hakkame ka üksteist rohkem märkama ja vastastikku lahkemad olema. Praegu on see eriti oluline. 

Tugevdage oma immuunsust looduses ja olge terved!