Väike suur kanjon
Juba varsti, kui puude okstel on veel veidi värvilisi lehti, muutub kanjon eriti kauniks ja igas sopis hästi vaadeldavaks. Seejärel on parim aeg külastamiseks enne kevadet, kui lehed hiirekõrvus.
Võrreldes oma suure nimekaimuga
seitsme maa ja mere taga (nt Grand Canyon) on meie väike loodusime pisike, kuid
Eesti mastaabis suur ja unikaalne.
Hinni kanjon.
Hinni kanjon on 15-20 m sügavune ja umbes 200 m pikkune sälkorg, kus paljanduvad Devoni ajastu Gauja lademe alumise osa Sietani kihistiku liivakivid. Eestis on ainult siin võimalik vaadata selle ajastu lademe kõige paremini eksponeerunud liivakivipaljandit.
Kanjonisse laskudes on selle laius ülesvoolu 6-10 m, mis kitseneb kuni 3 m laiuseks ja kitsamaks, lumma lisavad kanjonile langenud puud.
Kanjoni põhjas voolab kiirevooluline Enni oja, mis suubub lähedasse Kahrila järve.
Kanjonis on vaikne, hämar
ja jahe ning matkajale võib esmapilgul tunduda, et ta on kõrgete
liivakivimüüride vahel ihuüksi. Võttes aega vaikselt seista, kuulata ja
jälgida, mõistame, et selles orus on ka elanikud. Kanjoni nõlvadel ja põhjal võib
silmata krõbistavaid pisinärilisi ja karihiiri, kallastel rebast-jänest, üle
langenud puude tõttavaid oravaid, veel võib kuulda sel kevadel sündinud noorte väike-lehelindude
kevadiselt kostuvaid hääleharjutusi. Siin esineb liivakivitaimestiku
kasvukohatüüp, kus peamiselt liivakivipaljanditel kasvavad mitmed haruldased
samblaliigid.
Hinni allikas
Kanjonikülastuse
lõpetuseks tasub end kosutada tillukesel allikal, millele on omistatud
noorendavat ja ravivat toimet. Mine sa tea, sest Hinni kanjoni suurt venda
Ameerikas pidasid kohalikud põlisrahvad pühaks.
Hinni kanjon.
Kanjonid – nii suured kui väiksed, nii meil kui mujal – on tiivustanud inimesi jalustrabavat kunsti looma, aga kahjuks on kanjoni seintele end abitute kritseldustega jäädvustanud kaaskodanikud, kes ilmselt sel viisil surematuse poole pürgivad. Ole sina kena ja ära tee nii, sest mitte kedagi ei huvita see, et just sina siin käisid.
Kommentaarid
Lisa kommentaar