Kevadist sooja veel ei paista aga Tartu lähedale Soinastesse jõudis valge-toonekurg
juba 15. märtsil, kui päeval oli neli kraadi külma ja järgnevatel öödel külmapügalaid
üle kümne. See isend võib olla sel aastal üldse esimene pesapaikka naasnud valge-
toonekurg. Posti otsas pesal ta ühel jalal konutas ja nokk peidetud külma ning kõleda
tuule eest turris sulestikku. Küla servas põldude kohal oli teda näha ka tiirutamas.


Midagi eriskummalist selles pole, et ekvaatori lähistelt saabuja leiab eest jää ja külma,
toonekured on tagasi jõudnud ka palju käredama pakasega ja kenasti ellu jäänud.
Need kõige esimesed pärale jõudnud valge-toonekured on vanad ja kogenud linnud,
kes tiksuvad tagasi oma range sõiduplaani järgi ning kasutades selleks parimat
ajanäitajat – bioloogilist kella.
Põhiline osa valge-toonekurgedest saabub tagasi aprilli esimeses pooles.


Süüa loomtoidulisele toonekurele karmivõitu ilmaolud praegu veel ei paku. Putukad,
kahepaiksed ja roomajad on veel peidus. Toidupuuduse kompenseerib küll
pesitsemise tarbeks kogutud energiavaru aga pikemalt kestvate külmade tõttu kulub
see sootuks ja linnul võib kurnatuse tagajärjel pesitsemine luhta minna.

Kurepesa naabrite sõnul on siin toonekurg pesitsenud paarkümmend aastat järjest,
vaid ühel kevadel jäi pesa tühjaks.
Eesti valge-toonekurgede rännutee Lõuna-Aafrikas asuvatelt talvitusaladelt
kodukohta on eriti pikk – üle 10 000 kilomeetri. Kaugelt Aafrika lõunatipust lendavad
valge-toonekured piki Niiluse jõge Egiptusesse ja sealt läbi Iisraeli ja Türgi Eesti
suunas.

Kevadekuulutajaid on veel vähevõitu, rändavad künnivaresedki jõudsid alles
hiljaaegu. Saaremaale on jõudnud üksikud väikesed hallhanede luuresalgad,
läänerannikul esimesed lõokesed ja kiivitajad ning eile ka sookurg.