RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
22. jaanuar, 2021

Aasta 2021 aasta puu on jälle kadakas

Alanud aasta puu on taaskord kadakas (Juniperus communis). Taaskord sellepärast, et kadakas on ükskord varem seda juba olnud. Nimelt oli kadakas aasta puu ka siis, kui seda 1996. aastal esmakordselt valiti.

Nagu 1996. aasta Eesti Looduse esimeses numbris kadakast juttu tehes tabavalt märgitakse, siis on kombeks kadakast pikemalt juttu teha iga 10+ aasta järgi. Aasta varem kutsuti üles kadakat ka rahvuspuuks valima, aga sinna see asi on ka jäänud.

Kadakast olen ka siin blogis juba varem kirjutanud ja teen seda edaspidi veel. Kadaka puhul on oluline tema liigirohkus, ülemaailmne lai levik, rohke kasutus ja rikkalik folkloor. Nii mõnelgi neist teemadest kavatsen ma selle aasta jooksul erinevaid Eesti kadakaid külastades pikemalt peatuda.  

Alustuseks üks teenimatult varju jäänud tähelepanuväärne keerukadakas Tallinna lähedalt Keilast.  

Nädalavahetusel ettevõetud loodusretked kinnitasid taaskord eriti markantselt vajadust leida külastamiseks alternatiivseid loodusobjekte ja vähemkäidavaid radu ning huviväärsusi.  

Iseenesest on väga tore, et inimesed nüüd ka talvel aktiivselt kodumaist loodust avastamas käivad, küll aga võiks ja peaks selleks valima aega ning kohta. Nimelt sattusin ma Tallinna-lähedastel Kõrvemaa matkaradadel sõna otseses mõttes ummikusse, kus loodushuvilised olid kitsa metsatee lihtsalt kinni parkinud. Mis veel matkarajal toimus, seda ei julge mitte arvatagi.  

Tavaliselt täheldab seda fenomeni, kus inimesed looduses troppi kogunevad, seenehooajal, kus alati keegi ilmtingimata just sinu auto kõrvale või taha pargib, mitte mõnisada meetritki eemale.

Eelkõige on selline konkreetse objekti ülekoormus halb loodusele, teiseks on see küünarnukitunne tänaseid olusid arvestades ebatervislik.

Mis rõõm on tulla loodusesse rahvamassi tunglema; kas ei peaks see mitte vastupidi olema, et loodus on koht, kus sa rahus ja vaikuses akusid laed? Muidu võiks ju lihtsalt kaubanduskeskusesse tuiama ja samme tegema minna.  

Tallinna-lähedase alternatiivina pakun välja võimaluse minna külastama Loigu keerdkadakat Keilas. See ebaõiglaselt vähe tähelepanu pälvinud puukujuline kadakas väärib seda täna rohkem kui eales varem, sest tuntuim säärane isend Kernus on kahjuks kuivanud.  

Loigu kadakas asub Keila kohaliku Keila Mudaaugu loodusõpperaja vähemkäidavas otsas; ükski viit puuni ei too, küll aga leiab selle kaardilt ja kaardi järgi orienteerudes ka loodusest üsna hõlpsalt üles. Puu ise on tähistatud ja varustatud ka infotahvliga.  

Kaunikujuline 8,2 m kõrge kadakas on hinnanguliselt 150 aastat vana ja kasvab vana kiviaia ääres. Kuna tal on ümbermõõtu ligi poolteist meetrit, siis võib teda julgelt puuks pidada küll. Sarnaselt Kernu kadakale keerdub ka Loigu kadaka tüvi, aga teeb seda tavapärasest teistpidi – vastupäeva.  

Kui lähtuvalt Paldiski maanteest sama rada pidi edasi Keila poole liikuda, siis läheb tee mööda vana karjateed üle Koolnu- või Surnumäeks kutsutud raudosja mattunud vana rannavalli, mööda keskaegsest paemurrust, mis on kahjuks käest ära lastud, kuni nõukogudeaegse Keila tankodroomi juures Keila linna jõuab. Viimane nimetatud huviväärsustest on kohalike seas populaarne koht nii koerte kui enda jalutamiseks, nii et olgu ka siin antud ülerahvastushoiatus.

Ega muud kui kaart pihku ja uusi huvitavaid kohti avastama!


Lisa kommentaar

Email again: