Enne külmade saabumist käisid hirveplatsil loetud nädalate jooksul kokku umbes tosinkond erinevat hirveisendit, kellest kõik olid 8-14 sarveharuga vägevad pullid.  

Möödunud nädalast alates, küllap seoses ilmade jahenemisega, hakkas söödaplatsile ilmuma järjest uusi ja uusi  “hirvenägusid” ja tänaseks võib hinnanguliselt söödaplatsi külastada juba üle kahekümneviie erineva looma. 

Tore, et nüüd toimetavad silorulli ja porgandite juures ka mitu hirvelehma ning lisaks julgust kogunud noored väheharunenud sarvedega pullihakatised, kes ilmselgelt pelgavad suurte sarvepartiidega tülinorivaid staare, ja kuniks veel sobivat toitu mujal leidus, hoidsid senini neist üksmeelselt eemale – aga nälg teeb julgeks.   

Jah, aastad pole vennad, eelmise ja üle-eelmise aasta soojadel talvekuudel sattusid hirvelehmad siia üllatavalt vaid väga üksikutel kordadel, noored pullid tasahilju siiski sulandusid “soliidsete” hirvepullide seltskonda.  

Täpselt ei teagi, kas nüüd nädal või poolteist tagasi, tuli teiste sarvekandjate hirvedega koos platsile üks eriti pilkupüüdva sarverägastikuga pull, kellel lugesin kokku kaheksateist sarveharu. Mida? – see on ju hirvekaamera ajaloo jooksul, mis sai alguse 2014. aasta veebruaris, teine pull, kellel on niipalju sarveharusid. Vaadake vaid, kui uhked ehted!

Kes on jälginud hirvekaamerat mitmeid hooaegu, teab, et see aastatetagune hirv sai omale nimeks Hubert, kui tal olid 2015. aastal teiste pullidega võrreldes kõige võimsamad kuueteistharulised sarved. Kolmel hooajal oli Hubert kõigi rõõmuks alati platsikangelane ja viimased ehted Huberti peas olid kaheksateistharulised sarved, kahjuks järgnevatel hooaegadel teda enam ei nähtud. 

Nüüd on meil siis Hubert II, ei saa kohe seda tähelepanuväärset looma lihtsalt nimeta jätta – on ju.

Videost on näha pimedal ajal hirvepulli ja metskitsede suhtekorraldust, Hubert II porgandite söömist soliidsete kambas, pulgajuku ja hirvelehma närvilist püüdu sulanduda väärikasse seltskoda ning segamatult hommikueinet nautivaid metskitsi.