Kliimamuutuste karm reaalsus
Annela Anger-Kraavi teab, et keerulistele probleemidele ei ole lihtsaid lahendusi. Teadustöö kõrval esindab ta Euroopa Liitu ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni) kliimamuutuste raamkonventsiooni kohtumisel läbirääkijana, vahendab teemade arutelusid ja osaleb komisjonide töös. Ta rõhutab, et ülemaailmsete kliimamuutuste piiramiseks peavad kõik igal pool, igas eluvaldkonnas muutusi tegema ja pingutama. „See teeb asja maru keeruliseks, et meil on kiiresti vaja uusi tehnoloogiaid ning samal ajal on tarvis vanadest fossiilkütuseid tarbivatest loobuda ja elustiili kasinamaks muuta. Viimane muidugi aitab tihti ka raha kokku hoida, kui mõelda asja positiivsest küljest.“ Kliimateadlane nendib, et kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel on garanteeritud ainult see, et kui mitte midagi ei tee, siis midagi ei saavuta.


„Oleme hemiboreaalses kliimavöötmes, see on muutuste mõttes hull koht: oled kahe vöötme vahepeal, parasvöötme kliima liigub meile kiiresti peale. Meile on juba tulnud palju soojema kliimaga harjunud liike, nagu šaakalid. Osa siinseid liike lähevad sobivamatele (näiteks jahedamatele) aladele või surevad välja. Me ei saa neid muutuvates tingimustes vägisi kinni hoida – loomaaeda saab loomi panna ja botaanikaaia tingimustes saab taimi kasvatada, aga me peame paraku leppima, et oleme siin kliimamuutustega midagi kaotamas,“ ei loo kliimaspetsialist tulevikust positiivset pilti. „Kliimauuringutes tuleb kogu aeg uusi teadmisi juurde, kuid mingit rõõmustavamat teadet sellest, kuhu me teel oleme, oodata ei ole.“

Kliimateadlane meenutab, kui Suurbritannia valitsusest telliti temalt uuring, mille üks küsimusi oli, kui palju riigi majanduses sõltub loodusest. Tema vastus sellele küsimusele oli ja on: 100 protsenti. Loodusest on mulje, nagu see oleks tasuta ning alati inimese kasutada ja käsutada. „Hakkasime vaatama, kuidas saaksime teha neid seoseid arusaadavaks. Looduses on murdepunktid, kust enam tagasi ei ole võimalik pöörduda, süsteem kurnatakse ära. Kliimamuutustes uuritakse järjest enam neid murdepunkte (tipping point’e): kus ja millal toimuvad taastumatud ja pöördumatud muutused. Suur osa liustikke ei taastu ilmselt enam kunagi. Liiga soe. Ometi soe ise ei ole oluline, olulised on kliimasüsteemi muutused, mis selle sooja tagajärjel tekivad. See üks kraad soojem temperatuur lööb stabiilse süsteemi kõikuma. Ghanas räägitakse näiteks, et varem olid pehmed vihmad, mis kastsid maad, nüüd kõvad vihmad, mis vähendavad saagikust põllumajandusest sõltuvas riigis.“ Suure probleemina toob Anger-Kraavi välja retoorikat: räägitakse kliimaneutraalsusest kauges tulevikus, aastal 2050. Kuid juba praegu sureb igal aastal vähemalt 250 000 inimest kliimamuutuste tõttu ja see arv suureneb pidevalt. Kuna see puudutab ennekõike vaeseid arenguriike, siis ei kiirenda see piisavalt muutusi ei arenenud riikides ega kogu maailmas. Teisalt nendib Anger-Kraavi, et inimene on osa loodusest, teda süsteemist välja võtta ei saa, sellega tuleb leppida ja leida parimaid lahendusi, kuidas inimene ja loodus saaksid võimalikult jätkusuutlikult koos eksisteerida.

Konsensuse otsimine ÜRO-s
Annela Anger-Kraavi oskab hinnata neid hetki, mil ÜRO-s jõutakse teaduspõhisele kokkuleppele või hakatakse selles suunas liikuma. „Näed päriselt, et need sõnastused, mille poole püüdlesid, on ÜRO kliimakonventsiooni kohtumiste otsustes sees. See on väga hea emotsioon. Ma saan aru, et maailmale tundub, et me ei tee seal mitte midagi, räägime ainult ja kohtume sõpradega (Naerab – S. K.). ÜRO kliimakonventsiooni läbirääkimised on aeglane protsess, sest meil ei ole hääletamisreegleid, töötame konsensuse alusel ja saame liikuda edasi ainult niisuguse tempoga, millega kõik suudavad leppida, sealhulgas riigid, kes on kiirete ja tõhusate kliimapoliitikate vastu.“ Selleks et edasiliikumine toimuks, peabki Anger-Kraavi oluliseks kliimaaktivistide tegevust, mis tekitab ebamugavustunnet ja survet.


„Me teame juba pikka aega, et kliimamuutusega tuleb tegeleda, kuid alles nüüd hakatakse esimest korda vaatama, miks me siis tegelikult ikkagi midagi ei tee. Juba ammu tulnuks uurida, kuidas muuta inimeste käitumist ja suhtumist. Praegu räägitakse põhiliselt ikka ühekraadisest soojenemisest, mis jääb lugejale-kuulajale abstraktseks ja kaugeks ega pane inimesi harjumuspärasest erinevalt käituma. Nüüd esimest korda rahastab Euroopa Liit teadusprojekte, mis ei ole ainult tehnoloogiate muutmisest kliimasõbralikuks, vaid ka kultuuri ja normide muutmisest,“ kirjeldab Anger-Kraavi suurt muutust.

Ameerikas on toimunud positiivne muutus emissioonide vähendamise suunas. „Ma tean, et vahepeal ei tohtinud Ameerika valitsuses kasutada C-sõna (climate change = kliimamuutused),” sõnab Anger-Kraavi ning leiab, et USA seisukohtades on järjekordne muutus toimunud ja näeb neid Euroopa Liidu olulise partnerina kliimamuutuste eestvedamisel.

Rohekokkulepe
Kliimamuutuste mõjude vähendamine tähendab tasakaalu leidmist, igaüks peab millestki loobuma. Teadlane leiab, et Euroopa otsib praegu lahendusi oma kliimaeesmärkide saavutamiseks ja praegu on jõutud ainult väga üldsõnaliste lepeteni. „Metsa puhul on näiteks kokku lepitud, et metsa kaitstakse tulekahjude eest, suurendatakse süsiniku sidumist. Kuid pinged on suured: kui otsustatakse, et biokütus on hea, siis kaotavad gaasiettevõtted – maagaasi ja biokütust on nähtud üleminekukütusena, kuni tuule- ja päikese- ja muu taastuvenergia areneb. Kui sellega keelatakse metsaraie, siis kaotab metsatööstus – kogu aeg kaotab keegi.“

Annela Anger-Kraavi töö läbirääkimiste juhina on aidata leida lahendusi, kuulata, mitte pooli võtta. „Euroopa Liidus on rohekokkulepe vajalik, et elukeskkond säiliks ja oleks jätkusuutlik. Loomulikult on igaühel omad huvid ja siin on tasakaalu leidmise küsimus metsa süsiniku sidumisvõime, plasti ja suure süsiniku jalajäljega ehitusmaterjalide, näiteks raudbetooni asendamise, elupaikade säilimise ja veel mitme aspekti vahel. Pinged tekivad riikides, mis on omal ajal metsa maha võtnud, kuid nüüd vajavad seda üleminekuenergiat. Nüüd tekib biokütuse nõudlus ja kujuneb konflikt näiteks riikides, kus vaesem rahvas on harjunud ahju puiduga kütma, kuid nüüdse turu tingimustes on hind nende jaoks liiga kallis: tekivad kohalikud pinged, mis paraku peegelduvad ka teistesse riikidesse ja võimendatakse metsarikastest riikides rääkides. Erinevalt Inglismaast ei saa me praegu tulla ja öelda, et plaanime istutada 2025. aastaks 30 000 hektarit metsa, vaata, kui tublid me oleme! Eesti üks viga ongi see, et meil on hästi läinud: üle poole riigi on metsaga kaetud, enamik metsamehi hoiab ja armastab oma metsa, metsamajandamine toimub metsa puupõldudeks muutmata ja palju metsa on kaitse all.“

Mets ja arutelud
Poleemikat tekitas Anger-Kraavi juhitud uuringu raport „Mets ja kliimamuutus“, kui ühiskonnas arutleti taas jätkusuutliku metsanduse põhimõtetele vastavate raiemahtude üle. „Esiteks, see ei ole raiemahtude uuring, vaid me uurisime, milline mõju on eri stsenaariumidel süsiniku sidumisele.“ Anger-Kraavi leiab, et ohtlik on vaadata metsa süsiniku iga-aastast sidumist eraldiseisvalt, sest kui midagi ootamatut juhtub, tuleb näiteks mingi haigus, lööb see kogu plaani paigast. „Kanadas juhtus nii, et plaanitud metsa kasvamise ja süsiniku sidumise asemel tulid metsatulekahjud ja kahjurid ning mets polnud siis siduja, vaid emiteerija. Kui hakkad ainult süsiniku sidumise kiirust vaatama, siis on õige kasvatada kiiresti kasvavaid liike, kuid selline üheliigiline mets on tundlik haigustele ja tormidele.“ Kui vaadata metsa süsiniku siduja ja säilitajana, siis lähiaastatel oleks kõige parem jätta mets omapead, kuid majanduslik ja sotsiaalne funktsioon, mis on jätkusuutlikul metsamajandusel, kaovad sellega ära. Samuti väheneb täielikult majandamata metsa süsiniku sidumine ja talletamine aja jooksul ning suureneb tundlikkus kliimamuutuste mõjudele. „Minu jaoks on oluline faktipõhisus, kui meil andmeid ei ole, siis ei saa teha mingeid järeldusi. Teaduses ei ole emotsioone, hääletamist ka – teadus ei ole demokraatlik.“

Vaadates metsapoleemikat, leiab Anger-Kraavi, et osapoolte vahel on vaja pidada rohkem läbirääkimisi. Metsanduse arengukava aruteludel on talle endale halvasti öeldud ja kõrvalt on ta seda näinud palju. „Ma ei ürita ennast kuskile vahele sättida, sellest tekib asjatut jama, see ei aita. Ma vaatan pigem kõrvalt ja kui faktid väga n-ö puusse hakkavad minema, siis võtan sõna, üritan teaduspõhiselt kirjutada ja selgitada. Olen enda rolli näinud tasakaalu toomises.“
Väljastpoolt vaadates tundub kliimateadlasele, et faktipõhisus ja teaduspõhisus „ei müü“, seda ei kuulata. Ta tajub Eestis endiselt skeptilisust kliimamuutuste olemasolu suhtes, Suurbritannias kliimamuutustes enam ei kahelda. Fakti- ja teaduspõhisuse puudumist näeb ta ka metsanduse üle arutlemisel. „Kui sa võtad ainult faktid, siis on olukord hea. „Müüb“ hoopis mingi teine lugu, mis ei ole üldse seotud sellega, kui palju metsa pindala igal aastal suureneb, kui palju metsa tagavara suureneb, kui palju tuleb liike kaitstavaid alasid aastas juurde – see on täiesti ainulaadne, tohutult positiivne.“ Rääkides kliimamuutustega kohanemisest, soovitab Anger-Kraavi jälgida kohalikke looduslähedasi kooslusi ning ennetada liigniiskust-liigkuivust ja haigusi-parasiite, et muuta metsad eesseisvatele muutustele vastupidavamaks.

Uudishimu ja teadlikkuse suurendamine
„Olen uudishimulik, küsitlen kõike, mida kuulen ja loen, tahan asjad enda jaoks selgeks teha, päriselt aru saada, siis oskan asju lihtsalt teistele seletada. Uudishimu ja lugemine – see laeb. Mulle meeldib metsas jalutada. Armastan merd ja purjetamist,“ räägib Saaremaalt merepisiku saanud naine asjadest, mis talle rõõmu valmistavad. COVID-19 eel käis ta Cambridge’i ülikooli jahiga sõitmas Inglismaa lõuarannikul ja ka kaugemal. Meenub sõit Korfult Palermosse. Kohe seisab ka ees sõit purjejaht „Admiral Bellingshauseniga“ Arktika ekspeditsiooni käigus Islandilt Gröönimaale, mis annab võimaluse oma silmaga näha kliimamuutuse tagajärgi sealkandis ja nendest siis ka teistele jutustada.

Anger-Kraavi peab lugu huvitavatest aruteludest sõpradega, kuid nendib samas, et suur osa ajast läheb töö peale. Samuti meeldib talle käia Eestis, ka koolides, oma tööst rääkimas ja kliimamuutuste üle arutlemas. Lisaks kõigele muule nõustab Annela Anger-Kraavi ÜRO asutusi ning riikide valitsusi Jaapanist Brasiilani, sinna sekka ka väike Eesti. Praegu tunnevad kliimamuutuste vähendamise poliitikate teemadel koostöö alustamise vastu huvi Türkmenistan ja Visegrádi grupp. Annela on ka professor Varssavi ülikoolis, kus ta räägib ärijuhtidest magistrantidele keskkonnateemadel, sama on ta ka teinud Shanghais. Selle töö tänuväärsusest kõnelevad paljud praktilised muutused, mida suurfirmad on teinud. Näiteks üks Hiinas koduloomadele ravimeid tootev Taani firma muutis selle kursuse tulemusena oma transpordisüsteemi kliimasõbralikumaks.


Ida-Virumaa õiglane üleminek
CINTRAN on Euroopa Liidu rahastatud teadusprojekt, mille Eesti uurimisrühma veab Annela Anger-Kraavi. Projektiga uuritakse lahendusi, kuidas korraldada Ida-Virumaal õiglane loobumine põlevkivitööstusest. „Me tahame rääkida inimestega, sest see pool on praeguseks vähe uuritud. Kuidas see mõjutab erinevaid elanikerühmi? Kuidas ebavõrdsus suureneb? Ja siis teine pool, millised on lahendused,“ selgitab Annela Anger-Kraavi. Teadlane nendib, et osa kaevandustes töötavast vanemast elanikkonnast on selline, keda ümber ei õpeta, kuid alternatiivid tuleb selgeks teha. Olen Riigikogus öelnud, et see on kogu Eesti probleem, sest kui selle üleminekuga läheb halvasti, siis see mõjutab kogu Eestit.