Augustikuiste Eestimaa looduse päevade raames toimusid möödunud nädalavahetusel ekskursioonid Varbola linnamäe alal, sai jalutada mööda linnust ümbritsevaid metsaradu ning tutvuda piirkonna taimede, putukate ja muude loomadega.

Varbola linnamäe ajaloost räägivad siia saabuvatele turistidele vallile paigaldatud arvukad stendid, mis kirjeldavad üksikasjalikult paigaga seotud sündmusi, kuid möödunud pühapäeval oli metsamatkajate seltskonna peaeesmärk tutvuda linnust ümbritseva looduskeskkonnaga.

Paraku on otse linnamäe nõlvadel kasvav haruldane kaitsealune lill – püstkivirik – selleks ajaks juba ära õitsenud, tema õisi saame uuesti näha alles järgmise aasta mais-juunis. 

Aga kuigi augustis on paljud lilled juba ära õitsenud ja rohigi pole enam nii roheline, lendleb üks meie suurimaid liblikaid – rohetäpik – ikka veel niitude kohal, kaunistades tuhmunud välju. 

Märgata on ka väiksemaid tiivulisi, näiteks siniliblikaid viimastel puneõitel.

Veel näeme õitsemas käokannuseid. Liblikatel ja muudel putukatel pole niisugustesse õitesse võimalik pääseda – nektarini jõuavad vaid mesilased ja kimalased.  

Käokannus on tuntud ka kui rahvameditsiinis kasutatav taim.

Meie viimased põhjamaised käpalised on samuti peaaegu ära õitsenud, üksnes pesajuur õitseb veel, kuigi pole sama silmatorkav kui teised.

Kerge tuulepuhang puistab laiali põdrakanepi kohevat villa. Põdrakanepi lehtedest võib veel praegugi metsateed valmistada, kuigi vitamiine on selles juba vähem kui suve alguses.

Peaaegu igal sammul märkame väikeste viinamarjadega sarnanevaid mürgiseid salu-siumarju, millest Anatoli Tarassov hiljuti oma blogis üksikasjalikult rääkis. Peamine on hästi meeles pidada, et siumari on mürgine taim.

Siin leidub arvukalt ka mürgiseid ussilakamarju. Need meelitavad ligi nagu mustikad. Kuid pidagem meeles, et ussilakk on üks meie kõige mürgisemaid taimi.

Augustis said küpseks ka maikellukese sugulase, kuutõverohu marjad. Ja kuigi taime nimi vihjab, otsekui võiks tegemist olla ravimiga, tuleb meeles pidada, et kuutõverohi ja selle marjad on mürgised – nagu ka maikelluke – ning nende ürdi või marjade ravimina kasutamise tingimused on teada ainult spetsialistidele.

Siin kasvab aga lakkleht – mürgitu ravimtaim, mis sisaldab palju kasulikke aineid, seda taime kasutatakse rahvameditsiinis sageli.  

Varbola linnuse ümbruses on lakkleht väga levinud.

Linnuse lähikonnas elutseb ka palju loomi, kuid on vähetõenäoline, et neid suuri metsaelanikke näha õnnestub – nad teavad, kuidas end võõraste pilkude eest peita. 

Heal juhul läheb õnneks pildistada vaid nobedaid sisalikke, kes armastavad päikese käes peesitada, kuid kaovad silmapilkselt, kui te neile märkamatult ligi hiilida ei suuda.  

Teinegi sisalik roomas rohust välja ja tardus samuti päikese käes. See on vaskuss, ta sarnaneb väikese maoga, kuid on tegelikult jalutu sisalik, kelle pikk saba moodustab poole kogu keha pikkusest.  

Nagu teised sisalikud, nii suudab ka vaskuss ohu korral oma pika saba maha jätta. 

Tõenäoliselt tundsid linnuse ammused elanikud hästi kõikvõimalikke taimi – neil ju apteeke polnud. On aga huvitav, milliseid meetodeid nad kasutasid taimede mürgisuse või raviomaduste määramiseks. Tõenäoliselt võib arvata, et nagu tänapäeval, nii toimis ka toona kõige paremini klassikaline looduslik valik. Kahjuks. 

Linnuses ja selle ümbruses liikudes, ümbritsevasse loodusesse sukeldudes kujutled end mõttes tahes-tahtmata muistse elanikuna. 

Kas tänapäeva inimene suudaks ellu jääda tuhande aasta tagustes tingimustes? 

Tundub, nagu ei erineks Varbola loodus kuigi palju teiste Eestimaa paikade omast – kõikjal on ühesugune kuumus, kasvavad samasugused puud ja lilled, lendavad tuttavad linnud.  

Aga koht ise otsekui sunnib mõtlema, milline võis olla augustikuu linnuse muistsetel ehitajatel ligi tuhat aastat tagasi. Mida nad enda ümber nägid: kas siis lendasid samasugused liblikad, õitsesid samasugused lilled ja kas pihlakas punas samuti kui nüüd? 

Neile küsimustele saab igaüks omal käel vastuseid otsida, linnuse ja seda ümbritseva looduse õhkkond toetab kujutlusvõimet.