See aeg pole veel kätte jõudnud, kui aga siiski on vaibumatu soov imesid kohata, siis üks imede ime on alati lähim metsatukk, kus kummalistest nähtustest kunagi puudust pole, jõua vaid märgata ja üllatuda. Sinna me lähemegi. Ja mis sellest, et mets tundub täna sünge – selline on see vaid esmapilgul.

Imelistest nähtustest metsas on selles blogis juttu olnud korduvalt, aasta tagasi rääkisime näiteks hundipiimast ehk kratisitast, see on seenesarnane üherakuline organism, mis teaduslikus klassifikatsioonis kuulub oma lihtsa eluviisi tõttu algloomade hulka.

Eestis võib kohata üle saja limaseeneliigi – see on lõputu teema. Veel ühest neist tasub aga just praegu kõnelda pikemalt, kuna neil päevil on väga tõenäoline temaga metsas kohtuda.

Puugipask ei ole just ilus nimetus. Eri maades kutsutakse seda limaseent erinevalt, küll nõia- või sipelgaõliks, aga ka koeraokseks või põdratatiks.

Kui jälgida seda limaseent mitu päeva järjest, siis on näha, kui muutlik ta võib olla.

Asi on selles, et puugipasa välimus muutub arengu käigus, just nagu teistelgi limaseentel. Seepärast, kui näete limaseent metsas vaid korra, siis ei saa te temast täielikku ettekujutust.  

Esimene päev 

Näiteks plasmoodiumi staadiumis sarnaneb ta vormitu massi, kollaka paksu kisselliga, mida on raske märgata, kuna sellel perioodil elab puugipask niisketes ja pimedates paikades lehtede all või mädanenud puidu sees, toitudes mitmesugustest lihtsaimatest mikroorganismidest, bakteritest või seeneeostest.

Niiskuse või toidu vähesuse korral või ka oma eoste levitamiseks roomab plasmoodium aeglaselt oma varjupaigast välja ja võib mööda pinda edasi liikuda kiirusega kuni 5 millimeetrit tunnis.

Mõne aja pärast hakkavad sidrunikisselli voogudega (on niisugune kissell ikka olemas?) sarnasest puugipasa plasmoodiumist kujunema klombid, mis aegamööda muutuvad viljakehade sarnaseks.

Nii fantastiline näeb puugipask välja kännul, mille seest ta päevavalgele roomab.

Sellel pildil, mis on kombineeritud seitsmest kolme minuti jooksul umbes 25-sekundilise vaheajaga tehtud võttest, saab näha plasmoodiumi liikumist.

Puugipasa edasise arengu käigus plasmoodium tiheneb ja muutub sarnaseks hirsipudruga. Seejuures meenub vendade Grimmide muinasjutt isekeetvast pudrupotist – nii väga tahaks hüüda: „Potike, ära keeda!“

Teine päev 

Puugipasapuder põgenes kännukastrulist.  

Veel üks päev hiljem näeme, kuidas plasmoodium muutub aina tihedamaks, olles nüüd juba sarnane liigselt praetud omleti või vormitu maisikakuga.

Selles staadiumis hakkab kujunema puugipasa viljakeha, mille eospinda katab üliõhuke lubjakoorik.

Kolmas päev 

Tundub, et metsaomlett on natuke liiga kauaks pannile jäänud. 

Ja lõpuks viimane staadium: eosed küpsevad, omandavad pruunikaspunase või pruuni värvuse ja lendavad seejärel purunenud koore alt igasse ilmakaarde laiali.

Neljas päev 

Metsavaim unustas silma peal hoida – näib, et omlett kuivas ära ega kõlba enam. 

Puugipask võib igal eluetapil ja sõltuvalt keskkonnast täiesti isemoodi välja näha. Kõige sagedamini kohtab aga viljakeha kujunemise staadiumis erekollast puugipaska. Sellisest eredast objektist ei saa ju teda tähele panemata mööduda.

Sõltuvalt temperatuurist, niiskusest või muudest tingimustest võib viljakeha värvus olla ka valge, hall, rohekas või roosakas. Näiteks selle eksemplari värvus koosneb koguni mitmest eri toonist.

Selles mügarikus puu küljes on aga raske meie kangelast ära tunda. Selgub, et see on siiski puugipask, kuid teda on rünnanud parasiitseen Nectriopsis violacea, mille jaoks puugipask on lemmikroog. See seen värviski puugipasa lillaks.

Puugipasal on aga lähisugulasi, mis on aprikoosivärvi, näiteks Fuligo muscorum.

Ja veel üks ebatavaline sugulane – Fuligo leviderma.

Metsas on teisigi peaaegu samasuguse välimusega limaseeni, näiteks puugipasa hele vorm, tema lähedane sugulane Fuligo cinerea ja hoopis kauge sugulane Mucilago crustacea – neid kolme limaseent on raske üksteisest eristada, kindlalt saab vahet teha üksnes siis, kui mõned päevad nende arengut jälgida.

Järeldus, mida puugipasa loost teha tasub, on järgmine – selleks, et metsa imedega kursis olla, tasub seal sagedamini käia. Seda soovitan teilegi.