Põneva ja pika ajaloo jooksul on seda piirkonda kõvasti ümber kujundatud. Paljassaare poolsaar on inimtegevuse tagajärg ja selle komponentideks on saared Suur-Paljassaar (Suur-Karli) ja Väike-Paljassaar (Väike-Karli) ja tohututes kogustes pinnast ning lisaks algselt Suur-Paljassaare saare ja mandri ühendanud prügimägi.

Iseenesest on tore, et Tallinna “kesklinnas” asuv rahvusvahelise tähtsusega linnuala, millest osa ka Natura 2000 võrgustikku kuulub, isegi hilissügiseses halluses nii populaarne on.

Kuna Paljassaare poolsaar jääb lindude rändeteele, siis on see juba ammu linnuvaatlejate seas teada-tuntud koht, kus linde passimas ja kuulamas käia. 2005. aastal moodustatud hoiualal on registreeritud 233 linnuliiki, kellest 85 on haruldased.

Nagu linnualale kohane, on poolsaart läbivatel radadel kaks vaatetorni – madal puidust vaateplatvorm vaatega roostikule ja nõukogude sõjaväest päranduseks jäetud helgiheitja hoonest üsna nutikalt ümber kujundatud torn roostiku merepoolses otsas.

Viimase kõrvalt leiate ka 19. sajandi suurtükitorni varemed, mida tähistab keldrijäänustega küngas ja infotahvel. Terve poolsaar on täis erinevate ajastute militaarrajatiste jäänuseid, mis on veidras vastuolus muidu nii maalilise looduse ja merevaadetega. Kes eelistab aga linnuvaadetele linnavaateid, siis osana Paljassaare Peeter Suure merekindluse projektist rajatud kaitsealuselt Katariina kailt pidavat avanema parim vaade Tallinna kilukarbisiluetile.

Koht iseenesest on ilus, linnualana kaitse alla võtmine igati tänuväärne, kellele militaarajalugu on meelt mööda, siis annab ka see kogu piirkonnale oma lisaväärtuse.

Järgmiste loodusleidudeni!