Eile 3. augustil algas Oulus 9. Euroopa ökoloogilise taastamise konverents. RMK-st olengi osalemas mina üksi, kuid Eestist on üllatavalt palju külastajaid, kokku üle 20 (ülikoolidest, KIK-st, KKM-st ja KA-st). Rahvaarvu arvestades vist suhteliselt kõige suurem esindus.

Esimese päeva ettekannetest oli kõige huvitavam kuulda, kuidas EL-s peaksid liikmesriigid täide viima EL uue elurikkuse kaitse eesmärgi - 15% EL degradeerunud elupaikadest tuleb aastaks 2020 taastada. Välja on töötatud 4 tasemeline ökosüsteemide seisundi klassifikatsioon, kus 4. tasandil on täiesti degradeerunud süsteemid ja 1. tasemel ideaalsete funktsioonide, struktuuri ja koosseisuga süsteemid. Pragmaatiline lähenemine seisneb siis selles, et iga tegevus, mis tõstab mõne ökosüsteemi ühelt tasandilt järgmisele läheb selle 15% arvestusse. Mõned huvitavamad punktid, mida Johan Lammerant Brüsselist rõhutas olid järgmised:
1) konteptsioon on pragmaatiline ja suunatud eesmärgi täitmisele. Tore printsiip oli "Don't let perfect be the enemy of good";
2)hetkel puuduvad selged kriteeriumid ja referentsandmed, mille alusel korralikult hakata taastamiste üle arvet pidama, referentsiks tahetakse võtta EEA 2010 aasta elupaikade seisundi hinnang;
3) alad, mis samal ajal degradeeruvad arvatakse taastatud aladest maha;
4) merd ja maismaad käsitletakse eraldi ja linnad kuuluvad samuti sinna hulka, st tegevused ei pea olema seotud natura aladega;
5) 15% võib käsitleda ka kvalitatiivselt st, kui riik vähendab näiteks õhu saastamist, siis mingil moel läheb see sinna 15% hulka. Kuidas see toimib jäi ikkagi väga segaseks.
5) taastamise all mõeldakse nii aktiivset kui passiiivset taastamist (????);
6) ökosüsteemi teenuseid ei soovitatud kasutada taastamise argumendina juhul, kui  taastatakse rikutud, kuid suhteliselt heas seisundis ökosüsteeme (tasandite 1 ja 2 vahel).
Kogu jutust jäi mulje, et asi on tegijate jaoks veel väga segane ja siin läheb veel päris kõvasti aega enne kui mõisted ja lähenemine lõplikult paika saab.

Samas oli tore kuulda, et KKM on seotud ühe Põhjamaade projektiga, mis otsib kõigile neile küsimustele õiget lähenemist. Projekt pidi olema suhteliselt lõppjärgus ja ju siis tulevad ka vastused ja alam-eesmärgid Eesti jaoks.

Praeguste LKA eesmärkide püstitamisel seda 15% eesmärki veel ei olnud ja seega tuleb ka LKA eesmärgid selles valguses üle vaatada.

Teine ettekanne, mis rohkem huvi pakkus oli seotud Soomes rakendatava METSO programmiga, mis algas 2008 ja on valitsuse otsusega pikendatud 2025 aastani. Rahaline maht oli ca 40 milj eurot aastas. Suunatud on projekt eelkõige Kesk-ja Lõuna-Soome metsade elurikkuse kaitsele. Tegemist nn alt-üles projektiga, kus eraomanikud vabatahtlikult pakuvad oma maad looduskaitseks ja saavad riigilt raha selle eest, et alad majandamisest välja jätta või vastupidi neid aktiivselt majandada. Hetkel pidi eramaade osas olema seis selline, et ajutiste kaitselepingutega on kaetud ca 30 000 ha, püsivate kaitselepingutega teine 30 000 ha ja aktiivselt majandatakse ca 1300 ha (numbrid on suurusjärkude osas adekvaatsed). Samas eesmärk on haarata 200 000 hektarit. Kuidas see erametsades saavutatakse, selle osas olid ka esinejad skeptilised, kuna viimasel ajal on ka eelarvet neil kärbitud.

RMK poolt vaadatuna on huvitav muidugi see, et ka Metsähallitus saab sellest programmist raha ja nende poolt aktiivselt majandatavate alade pindala oli näiteks 14560 hektarit. Nii et aktiivse looduskaitselise majandamise osas on põhirõhk selgelt ikkagi riigimetsa majandajal.

Õhtul oli üks huvitav jutuajamine ka ühe vene soouurijaga, kes ütles, et peale 2010 aasta tulekahjusi Moskva ümber on nad 3 aastaga taastanud 70 000 hektarit soid! Saab ka nii!