Kevadel ühel Harilaiu taastamise teemalisel arutelul üritasime tõstatada küsimust, kas ei oleks tagumine aeg laiemalt kavandada avatud liivaaladega  ja nendega tihedalt seotud põlengute tagajärjel kujunevate koosluste kaitsestrateegiat. Arutelu jäi kahjuks tagasihoidlikuks- arvatavasti polnud kohal õigeid inimesi või polnud kohalolijad valmis sellel teemal veel arutama.

Siiani on avatud liivaste elupaikade elustiku eest kõnelenud Eestis kõige rohkem kahepaiksete uurimise ja nende elupaikade taastamisega tegelev Riinu Rannap, kes tegi kevadel avatud liivaaladega seotud väärtuste kohta meile päris kena ettekande.
 Liivaalad_Saaremaa_2014.pdf
Metsapõlengutega seotud elupaikade osas pole söendanud või tahtnud keegi peale Lahemaa fiaskot (väga negatiivse avaliku arvamuse tõttu loobuti eksperimentaalsest põlengust) väga sõna võtta. Kuigi põhjust justkui oleks, sest Skandinaavia uuringute järgi seostatakse põlengutega ca 100 spetsiifiliselt kohastunud liiki.

Mõlemad elupaigatüübid on Eestis hääbunud suuremal määral, kui näiteks poollooduslikud kooslused.Tegemist on vaieldamatult Eesti loodusele omaste elupaikadega, mida on jätkusuutlikult hoidnud meie maastikul toimunud looduslikud protsessid: rannikul lainete ja tuule poolt tekitatav pidev häiring, mis ei lase luidetel kinnistuda ja sisemaal looduslikud metsapõlengud, mis on iseloomulikud eelkõige just jääajajärgselt kujunenud rannamoodustiste aladel.

Rannikul on avatud liivaalad kadunud peamiselt seetõttu, et varem kõnnumaaks ja isegi ohtlikuks peetud dünaamilisi liivaalasid on edukalt püütud metsastada juba üle saja aasta. Üheks näiteks on ka siin blogis palju räägitud Harilaid. Metsapõlengud (kui jätta välja kulupõlengud ja turbaaladel toimunud põlengud) on efektiivse tulekaitse ja teavitustöö tulemusel aga muutunud võrreldes loodusliku fooniga väga harvaesinevaks ja väikese pindalaliseks. Selle tulemusena on ka mainitud häiringutega seotud elupaigad Eesti maastikupildist peaaegu kadumas.

Eestis on kasvukohatüübirühmade lõikes eksperdid põlengute esinemissagedust hinnanud lähtuvalt Skandinaavia looduslikes metsamaastikes tehtud tagasivaatavatest uuringutest. Näiteks on nõmmemetsades hinnatud keskmiseks põlengu esinemissageduseks 50 aastat, palumetsades 80 aastat, lodumetsas >500 aasta. Üpris kindlalt võib väita, et kõik nõmme- ja palumetsad on minevikus põlenud. Sage põlengute esinemissagedus ei tähenda alati seda, et puistud täielikult hävivad. Sagedased põlengud saavad reeglina olla ainult pinnapõlengud, mille tulemusena kujunevad suhteliselt hõredad ja varieeruva struktuuriga puistud. Need on puistud, kus toorhuumuskiht on õhuke või praktiliselt puudub, muld on äärmiselt toitainetevaene, ning seetõttu esineb hõreda puistu kõrval ka lahtise liivaga lagendikke. Sellised elupaigad on sobilikud paljudele liikidele, kes sõltuvad kiiresti soojenevast liivapinnast ja päikesel avatud elus ja surnud suurtest puudest.
 
Kuigi näiteks sanitarraiete ja ka turberaiega on võimalik saavutada üpris sarnane puistu ruumiline struktuur, siis sisulisest küljest jääb kõige suurem erinevus püsima seoses sellega, et raiete käigus ei hävi toorhuumuskiht, mis aga pinnapõlengute puhul on just peamine tule kütteliik koos puhma- ja samblarindega. Samuti ei teki mitmetele liikidele substraadina olulist söestunud elus ja surnud puitu.

Lähiminevikust ei meenugi ühtegi vanemas puistus toimunud katastroofilist ladvapõlengut palu- ja nõmmemetsades. Suuremad põlengud on esinenud ikka kuivendatud turbaaladel, kus kustutamine on väga vaevarikas, kuna tuli poeb maa sisse või siis aladel, kuhu on kunagi rajatud ulatuslikud kultuurid. Männikultuurid on teatud vanuses nagu puuriidad ja annavad põlengule energia, mis võib viia ladvatulekahjuni ka muidu suhteliselt tulekindlas vanemas hõredas männipuistus.

Sageli on tegelikult ühed tuleohtlikumad alad just liivaste puhkealade läheduses olevad majandamisest välja jäetud männikultuurid ja tiheda kuuse teise rindega palumetsad. Sellega seatakse kaitsealadel täna ohtu nii puhkajad kui ka puistu peamist looduskaitselist väärtust kandvad vanad puud, mis väga intensiivseid põlenguid siiski üle ei suuda elada.

Kui majandusmetsas on mõistlik tuleoht alla viia vahekasutusraietega, siis kaitsealade sihtkaitsevööndites tundub olevat loogiline, et matkitaks looduslikke häiringuid, mis on konkreetsele maastikule iseloomulikud. Tüüpiline tegutsemismuster võiks olla järgmine: raiuda osaliselt välja alusmets ja teine rinne ning siis teadlikult vana puistu alune üle põletada.

Suuremas plaanis peaks Eestis määratlema ajaloolise järjepidevusega põlengualad, kus põlengu kui häiringu säilitamine oleks looduskaitseline eesmärk. Need peaksid olema küllalt suured (üle 100 ha) suurused alad, mis on teadaolevalt pidevalt ajalooliselt põlenud. Neid alasid tuleks edaspidi sihipäraselt majandada, tagades, et seal oleks pidevalt esindatud põlengute poolt tekitatavad elupaigad ja kasvusubstraadid. Alad võivad olla üksteisest suhteliselt kaugel, kuna põlengute looduslik muster on samuti ajas ja ruumis väga juhuslik, ning seetõttu on põhjendatud eeldus, et põlengutele kohastunud liigid on väga hea levimisvõimekusega.

Esimesed sellised tuumalad, mis pähe tulevad võiksid olla: Läänemaa- Suursoo MKA, Kurtna MKA, Mustoja MKA, Kõrvemaa Jussi nõmme ümbrus ja praegune kaitseväe keskpolügoon, Harilaid. Tuumaladele peaksid lisanduma väiksemad üksikud avatud liivaalad, nagu erinevad karjäärid jne. Samuti võiks põlengute osas senisest selgemini võtta kasutusele printsiibi, et kustutatud põlengualad jäetakse kaitsealadel looduslikule arengule ja majandusmetsas jäetakse põlenguala võimalusel looduslikule arengule vähemalt VEP maksimumpindala (7ha) ulatuses, sest teatavasti on metsapõlendikud ju VEP-d.

Kontrollitud põlengute osas oleks sobilik alustada Jussi nõmmest ja Läänemaa Suursoost, kus põlengujärgsed nõmmekooslused vajavad säilitamist. Hetkel raiutakse seal teatud intervalliga juurevõsusi, kuid nagu öeldud ei takista see paksu toorhuumuskihi
moodustumist, mis võtab ajapikku elupaiga paljudelt avatud liivaalasid vajavatelt liikidelt, näiteks kivisisalikult jne.

Loodetavasti algatavad asjaomased institutsioonid vastava kava välja töötamise, mis annaks meile võimaluse taastada kriitiline osa avatud metsa- ja luiteelupaiku enne aastat 2023.