Ei ole vaja olla detektiiv, et märgata üht läbivat joont kõigis Relve tegemistes – need on puud ja puude taga olev mets. Nende taga omakorda on inimene. Ainult inimesega suheldes saame loodust ja inimest lepitada. Inimest vaenates või teda ignoreerides on tulemus vastupidine. Seda lihtsat tõde võiks meeles pidada ka teised, kes looduse hea käekäigu nimel toimetavad.


***

Mis vanusest alates on puu põlispuu?
Põlispuu on see, kes on vanem kui meie. Teiseks, tal on kaks poolt: kultuuriline ja bioloogiline. Ta on maamärk looduses, maastikus ja inimese mälus.

Inimese vanus on siin üks väga aus ja inimlik mõõdupuu. Kui üks olend elab kauem kui meie, siis ta on auväärt.

Olen inimestega sellest nii palju rääkinud. Väga tüüpiline on, et põlispuud võetakse nagu igavest puud. Näiteks praegu 70-aastane inimene näitab oma puud ja ütleb, et kui ma olin väike, siis ma mängisin selle okste peal ja see puu oli siis täpselt sama suur. Tegelikult ta ilmselt ei olnud.

Mõni puu kasvab kiiremini, mõni aeglasemalt, aga inimese eaga võrreldes on nad justnagu igavesed. See tekitabki aukartust. Nii et puu, mis on kestnud mitu inimpõlve, ongi põlispuu.

Mis vahe on põlispuul ja pärimuspuul?
Põlispuu on laiem mõiste. Pärimuspuu on minu välja mõeldud asi. Pärimuspuu on seotud pärimuskultuuriga, see on põlispuu kultuuriline pool. Lähedased sellele on pärandkultuuri objektide hulgas olevad pärandpuud.

Aga kui kuulutan näiteks mõne naabri metsas oleva puu pühaks ja ütlen, et seda ei tohi puutuda?
Pärimus peab olema pärit vanemalt põlvkonnalt, mitte kõneleja või kirjutaja enda leiutis.

Seda ehk paljud ei teagi, et pärandkultuuri objektide hulgas on ka puud.
RMK pärandkultuuri andmebaasis Maa-ameti kaardil leidub üle 300 põlispuu. Lisaks on maausuliste hiiepuud, osa neist kattub kaitsealuste puudega, osa pärandkultuuriobjektidega, aga osa ei ole see ega teine. Neid kobaraid, mis omavahel veidikene nagu kattuvad, on palju.
Põlispuu on huvitav sõna. Inglise, soome või vene keeles ei saa sedasama mõistet öelda ühe sõnaga, alati tuleb öelda kaks sõna. Eesti keeles on olemas üks täpne sõna, ja meie oma keelest pärit, mitte kunstlik leiutis.

Kas eriliste puude esiletõstmisest tähtsam pole see, et meie tavaline igapäevane looduskasutus oleks heas korras?
Loomulikult on. Kuid need on täiesti erinevad kategooriad, mida annab muidugi ideoloogiliselt seostada. Põlispuu on väga selge märk, millest inimesed hästi aru saavad.

Kui me räägime loodushoiust laiemalt, siis seal on erinevad arvamused, asi on hästi keeruline ja vahel ka udune. Põlispuu on konkreetne, tal on see eelis.

Miks seda algatust vaja on, kas tõesti keegi tahaks põlispuid maha võtma hakata?
Mina sõnastasin selle algatuse mõtte niimoodi, et siin on piltlikult öeldes malelaud teistpidi pööratud. Oleme harjunud, et algatus puude kaitsmiseks tuleb kusagilt ülaltpoolt ja maaomanikule tehakse ettepanek võtta puu riikliku kaitse alla. Siis kehtestatakse ka vastavad piirangud. See võib tekitada maaomanikus trotsi.

Aga nüüd läheneme asjale teisest otsast. Omanik ise ütleb, et minu maa peal on jube kihvt puu, ma tahan sellest teistele teada anda ja luban, et ma hoian seda puud. Seejuures ei ole vaja puud üldse looduskaitse alla võtta.

Eestis on see uudne, Euroopas laiemalt mitte. Näiteks kui olin Rootsis, siis seal oli üle 20 aasta tagasi täpselt seesama teema päevakorras.

Miks Eestis sellist liikumist varem pole olnud?
Ida-Euroopal on kogu eelmise ühiskonna taak seljas. Kui inimesed said oma isikliku maaomandi, siis nad hakkasid seda kramplikult hoidma. See oli aeg, kui paljud kasutasid tagastatud metsa selleks, et hakata metsa raiest saadud rahaga oma talu üles ehitama. Looduskaitse oli viimane asi, millele mõelda. Suhtumine maaomandisse oli sõjakas ja on seda mõnikord ka praegu. Siiski usun, et praeguseks on kasvanud nende maaomanike hulk, kes suhtuvad oma maasse lahedamalt ja avatumalt. Nad on uhked, kui nende maadel leidub loodusväärtusi, mida tasub teistele tutvustada. Ja nad on valmis neid väärtusi ise vabatahtlikult hoidma.

Mis maaomanike kogutud põlispuude andmestikust edasi saab?
Kujutan ette, et meil on kaart ja andmekihid, umbes nagu praegu pärandkultuuri objektidel, need käidi päris korralikult läbi. Aga jällegi teised käisid, mitte omanikud ise. Igatahes saadi mingi andmestik.

Pärandkultuuriobjektid ei ole automaatselt looduskaitse all, need on pigem teadmiseks võtmiseks ja soovituseks. Minu meelest võib maaomanike poolt vabatahtlikult registreeritud põlispuudega midagi ligilähedast olla. Iga omanik saaks sinna kaardile ise andmeid juurde kanda nii, et see täieneb kogu aeg. Lõpuks võiks tekkida ühine andmekogu kõigi Eesti põlispuude kohta, olgu ta siis looduskaitse all, pärandobjekt või teada tänu liikumisele „Hoiame põlispuid“.

Kui maaomanikud ise seda registrit täidavad, siis kust me teame, et andmed on usaldusväärsed?
Korrektne on teha nii, et kui keegi midagi teatab, siis spetsialist läheb kohale ja mõõdab üle. Enne seda see ongi natuke kahtlane värk. Praegune idee on umbes selline, et inimesed saavad panna sinna oma andmed üles ja kui spetsialist näeb, et on tekkinud midagi väga erilist, näiteks paistmas on mõni rekord, siis ta läheb kohale ja täpsustab. Kuid usaldus inimeste vastu peab säilima, niisugust suhtumist ei tohi olla, et iga mats seda asja ei jaga.

Kas praegu on teada, kui palju meil on väga vanu puid?
Puid, kelle vanuseks on mõõdetud üle 400 aasta, on teada päris mitu. Tavaliselt on siis vanus mõõdetud juurdekasvupuuriga. Ka korba aastarõngaste järgi on saadud usaldusväärseid tulemusi. Selle meetodi leiutas eestlane Mart Rohtla. See toimib nende puude puhul, kellel korp kasvab kogu aeg juurde, näiteks mänd ja tamm. Mikroskoobiga saab lugeda korba kihte. See on asendamatu meetod siis, kui enamik puidust on hävinud, aga korp on alles.
Kõige algelisemalt ja lihtsamalt käib aga vanuse määramine nii, et hinnatakse ligikaudselt välise vaatluse põhjal. Näiteks korba välimuse ja paksuse, puu võra kuju ja muude tunnuste järgi. Kui paistab, et vanus on juba rekordihõnguline, võiks täpsema meetodiga üle mõõta.

Kui meil on palju 400-aastaseid puid, siis miks siis tavaline mets ei võiks 400-aastaseks kasvada?
Keegi ilmselt ei vaidle vastu, et kusagil võiks kasvada mõningaid männikuid, mis võiks elada 400-aastaseks, ilma et keegi neid puutuks. Ainus vaidlus käib selle üle, kui palju neid männikuid peaks olema.

Selle üle vist ka väga ei vaielda, kas kõik männid peaksid kasvama 400-aastaseks. Kuigi osa inimesi vist nii isegi arvab, on enamus ilmselt nõus, et kusagil võiks midagi ikka ka varem raiuda. Põhiküsimus on, kuhu see piir tõmmata ja mis kriteeriumi järgi.

Ja nüüd me satume poliitikasse. Eesti on demokraatlik riik ja kui enamik inimesi tõesti päriselt nii tahaks, et üldse metsa maha ei võetaks, ja kui poliitikud seejärel otsustavad raieid piirata, siis põhimõtteliselt võikski ju nii teha ja vaadata, mismoodi siis hakkama saame. Tegelikkuses teavad poliitikud, et see ei vii mitte kuskile.

Kui see otsus päriselt vastu võetaks, siis satub riiki ülimalt täbarasse olukorda. Kust saada see majanduslik tulu, mis metsandusest saamata jääb? Tõenäoliselt ei saagi, kusagilt otsast läheb elu kehvemaks. Järgmistel valimistel ei saa see poliitik enam ei parlamenti ega valitsusse.

Ometi ütlevad paljud, et nad on keskkonna päästmise nimel valmis tarbimist kokku tõmbama.
Tüüpiline näide tegelikkusest oli kollavestide liikumine Prantsusmaal. Selle peamisi algpõhjusi oli, et kütusehinnad tõusid. Olukord, kus rohelisema ühiskonna nimel tulnuks kütuse eest hakata rohkem maksma, tekitas väga ulatusliku protesti.

Valdav osa heaoluühiskonna inimestest on ära hellitatud ja mugavad. Väliselt justkui pooldatakse rohelisi hoiakuid, kuid kui see peaks omaenda rahakoti peale hakkama, siis öeldakse neist kiiresti lahti. Tüüpiline tarbijaühiskonna liige tahab ikkagi kahjuks elada täna vähemalt sama hästi ka homme, aga parem oleks, kui veel natukene paremini.

Praegu rohepöörde puhul on ju ka palju kriitikat ja torisemist. Inimesed ei saa aru, ajavad elektri hinnatõusu ja rohepöörde segamini. Eks need olegi keerulised asjad ja elu on üldse keeruline. Lihtsaid lahendusi pole. See just teeb elu huvitavaks.

Kuidas te plaanite põlispuude registri teoks teha?
Sellise andmebaasi ülalpidamine on suur ja pidev töö. Ei ole nii, et teeme kampaania korras ära. Praegu on lootused unistuse teostamiseks suuremad kui kunagi varem.

Kas tänu sellele, et Loodushoiu Fond võttis selle asja ajada?
Jah, nad on andnud nõusoleku, et neid see huvitab, ja me juba liigume väikeste sammudega selles suunas. Ma olen kaua otsinud partnerit, seda ei saa üksi teha. Nad ise tulid pakkumisega välja. See oli esimene põhjus, miks ma nendega koostööle asusin.

Kas on ka teine ja kolmas?
Kogu metsanduse vikerkaares siin Eestis on igasuguseid huvirühmi ja erinevaid suhtumisi. Nendest, kes räägivad metsast, omamata metsandusest halli aimugi, hoian ma eemale.
Loodushoiu Fondi puhul mulle tundub, et neil on metsanduse aabits selge. Selles seltskonnas räägitakse päris metsast, mitte sellest metsast, mis on ainult kellegi enda peas.

Kui inimesel on kallis puu õue peal, aga puu on vanaks jäänud ja muutub ohtlikuks, mida siis oleks õige teha?
Kui ise ei oska realistlikult ohtu hinnata, siis kutsu asjatundja. Esimene asi, mida vaadata: kas ta on nii pikk, et kukkudes võib maja peale langeda. Seejärel tuleks vaadata, kuhupoole ta kaldu on.

Meil siin oli üks kuusk, mis oli kukkumas, aga ta oli selgelt just majast eemale kaldu. Läkski ümber, aga läks just selles õiges suunas. Kui on aga oht, et ta võib maja poole kukkuda, siis tuleb hinnata, kui terve või mäda ta tüvi on. Selle üle otsustamiseks võib kohale kutsuda arboristi, kes võib vajaduse korral ka oksi ja võra kärpida. Mul endal on otse siin maja kõrval üks suur mänd, mille oksad ulatuvad katuse kohale. Kuid arborist n-ö suges ta soengu ilusasti ära ja puu võib rahulikult edasi kasvada.

Mis on saanud metsameeste hümnist ja selle kodulehest?

See on arenenud päris võimsaks. Sellest tõukudes on nüüd ilmumas üle 300-leheküljeline raamat. Hakkasime Mart Erikuga seda asja ajama, sest 1990. aastate järel lõpetanud noored metsamehed küsisid: misasi see metsameeste hümn on? Nad olid sellest ainult kuulnud, kuid ise ei teadnud.

Nende innustusel me salvestasime hümni, Mart tegi kodulehe ja nüüd on see seal üleval. Ühtlasi kutsusime üles saatma sinna oma mälestusi Järvseljast, tudengielust. Neid hakkas tulema nii hullult palju, et tekkis julge mõte koostada raamat. Ivar Sibulaga kahekesi tegime, see raamat on kohe ilmumas. Järvseljal sai möödunud aastal ka sada aastat täis, seepärast koostasime raamatu nii, et see sisaldab üliõpilasmälestusi terve sajandi jagu.


Selleks puhuks üks raamat ju juba tehti.
See oli teadusartiklite kogumik. Meie väljaande kohta võiks öelda, et see on üsna terviklik mäluraamat pealkirjaga „Järvselja aeg ja inimesed“, mis sisaldab Järvseljal olnud üliõpilaste ja õppejõudude mälestusi nii sõjaeelsest, nõukaaegsest kui ka Eesti taasiseseisvuse ajast. Raamatust selgub, et Järvselja on olnud nagu suur ajaloo näitelava, kus „lavakujundus“ ehk metsad, keskusehooned ja Selgjärv on püsinud enam-vähem samasugusena. Seevastu „näitlejad“ ehk üliõpilased ja õppejõud on aina vahetunud. Samuti on selle saja aasta jooksul korduvalt ja drastiliselt vaheldunud ühiskonnakord. Väga põnev on asju niimoodi tervikuna vaadelda.

Kuidas olete rahul RMK tegevusega?
Ma ei pea RMK-d kuritegelikuks organisatsiooniks.

Mida nad võiks paremini teha?
KAH-metsade teema on RMK-le paras proovikivi. Tegelikult ei ole see nende jaoks lihtne, sest see pole nagu nende ampluaa, aga nad teeniksid ohtralt plusspunkte, kui suudaksid Eestis luua päriselt toimiva KAH-metsade võrgustiku.

See on siiski niivõrd endastmõistetav, et asulates elavate inimeste jaoks on lähim mets hinnaline nende endi puhkevajaduste jaoks. Sellega peab arvestama.