RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
12. juuli, 2022

Müürimesilaste püramiidi saladused

Mesilased ja kimalased on tuntud oma töökuse ja usinuse poolest ning loomulikult teevad nad oma kõige tähtsamat tööd just kevadel – tänu neile kannavad kevadised õitsevad aiad suvel ja sügisel saaki. Samas ei reageeri kõik tolmeldajad aprillis-mais temperatuurikõikumistele ühtemoodi – paljud neist peidavad end külma saabudes varjupaikadesse, võttes tööst pausi. Ja selline sunnitud paus aktiivse õitsemise perioodil võib tulevast saaki tõsiselt mõjutada.

Müürimesilaste majadel on palju võimalikke värvitoone – teod andsid endast parima! Kuid ühed kõige varasematest ja vastupidavamatest tolmeldajatest – müürimesilased – taluvad külma kergemini kui teised ega katkesta tööd ka sellistel päevadel; aedades, kus neid leidub, on saak alati parem. Seetõttu hoolitsevad kogenud aednikud sageli ise, et need mesilased aias oleksid, kuigi nad ei tooda mett.  

Jälgisin müürimesilasi juba mais, juunis nad tavaliselt lõpetavad oma töö, olles eelnevalt hoolitsenud tulevaste järglaste eest, samal ajal saab otsa ka nende lühike, vaid aasta kestev elu. Juuli esimesel nädalal sain aga tunnistajaks pesa jaoks järjekordse salajase varjupaiga rajamisele, ilmselt tegutses seal üks praeguse hooaja viimastest müürimesilastest. 

Kõik müürimesilaste liigid rajavad oma pesad puidu- või pinnaselõhedesse ja avaustesse, varreõõnsustesse või tigude tühjadesse kodadesse ning nende kõigi eluviis on ühesugune. Kuid üks neist – müürimesilane Osmia bicolor – paistab silma oma erilise võime poolest oma pesadele varjualuseid ehitada. 

Emane müürimesilane Osmia bicolor

Noored isased müürimesilased kooruvad juba märtsis-aprillis ja hakkavad kohe tulevase pesa jaoks kohta otsima. Selleks valivad nad tühja teokarbi – ja seda mahajäetud ning kasutuna näivat varandust on meie metsades ja aedades küllaga.  

Nad võivad leida näiteks sellise teokarbi. 

Müürimesilane kasutab pesa jaoks salu-vöötteo tühja koda (ld Cepaea nemoralis).

Müürimesilane eelistab suhteliselt suuri salu-vööttigude, võsa-vööttigude, põõsatigude või viinamäetigude kodasid. Meil on neid tigusid tõesti palju – nende krigin talla all on ilmselt tuttav kõigile, kellele meeldib metsas käia või aias töötada, eriti sageli kostab seda heli saabaste alt pärast vihma. 

Kui nii ilus maja tühjaks jääb, siis on kahju seda niisama maha kanda, aga müürimesilased leidsid neile hea taaskasutuse!  

Salu-vööttigu (ld Cepaea nemoralis)

Salu-vööttigu (ld Cepaea nemoralis)

Müürimesilaste majadel on palju võimalikke värvitoone – teod andsid endast parima!

Salu-vööttigude mitmevärvilised kojad

Kuid tigude värve imetledes võib kõrvale jääda põhiteema – müürimesilaste elustiil. Tuleme tagasi mesilaste juurde. 

Paar nädalat pärast isasmesilasi – kuskil märtsi lõpus või aprilli alguses – kooruvad emased müürimesilased, et hakata koos isastega juba väljavalitud koda pesa jaoks ette valmistama: nad varuvad toitu tulevasele vastsele.  

Toiduks kasutavad nad mitmesugustelt taimedelt kogutud nektarit ja õietolmu: varakevadel päästab neid, nagu teisigi varaseid putukaid, õitsev paju, pärast seda külastavad nad juba ka teisi õitsvaid taimi.    

Sellest teokarbist on saanud müürimesilase pesa

Pärast seda muneb emane reeglina ühe muna ja sulgeb teokarbi sissepääsu läbinäritud taimede, mullatükkide ja väikeste kivikeste kleepuva seguga. 

Teokarp, millesse on munenud muna ja toiduvarud, on suletud taimedest, mullast ja kivikestest seguga

Ja lõpuks, olles teokarbi sulgemise lõpetanud, hakkavad müürimesilased seda maskeerima – just seda protsessi saab edaspidi täpsemalt jälgida.  

Maskeerimiseks võetakse kasutusele igasugune ehitusmaterjal – mitmesugused oksajupid, rohulibled, männi- või kuuseokkad. 

Siin lendab müürimesilane, kandes osakest mingist taimest. 

Ja siin tirib mesilane männiokast. 

Müürimesilane kannab pesa juurde tükikest mingist taimevarrest. 

Väidetavalt ripub NASA kosmosekeskuses plakat, millel on kirjas: „Mesilase aerodünaamiline keha pole lennuks sobiv, aga õnneks mesilane ise seda ei tea.“  

See tähendab, et aerodünaamika seaduste järgi on mesilase tiivad liiga kitsad, et tema keha lennus hoida, kuid mesilane ei tunne füüsikaseadusi ja lendab ikkagi. 

Müürimesilane lennul oksajupiga

Kas see on tõsi või mitte, kuid vaadates, kuidas müürimesilane veab lennates oksa, mis on tema suurusega võrreldes otsekui palk, võib arvata, et mesilane rikub tõesti füüsikaseadusi.  

Müürimesilane kõrrega

Müürimesilane lendab männiokkaga pesa juurde 

Ja lõpuks on siin suure ehitustöö tulemus – müürimesilase konspiratiivpesa õlepüramiidi kujul. 

Viimane „palk“ on püramiidja pesa tipus olev õlekõrs

Ja kui tõstad selle püramiid-peidupaiga mesilasele märkamatult üles, siis on selle all nagu vaarao muumia sarkofaagis just selline teokarp – seekord põõsateo oma –, mille sees on tulevase mesilase embrüo. Pärast vaatamist paneme kõik hoolikalt oma kohale tagasi. 

Põõsateo koda (ld Bradybaena fruticum), mida müürimesilane kasutas pesa ehitamiseks

Vaat niisugune ebatavaline müürimesilane.

Hooajal aprillist juuli alguseni jõuab ta teha viis-kuus niisugust pesa, seejärel sureb. Ja see pesa oli ilmselt viimane. Järgmisel kevadel lendab sealt välja uus põlvkond, kes kordab kõike algusest peale. 

Isane müürimesilane Osmia bicolor oma elu viimasel ehitusplatsil

Lisa kommentaar

Email again: