Nii ei pane praegune kiirelt vahelduv kevad-sügis-talveilm üldiselt enam silmagi pilkuma, sest pika peale harjub ära, et  õhtul pakane paugub, hommikul midagi taevast tilgub või vastupidi.

Veidi imestama paneb küll see, et mõne linnuliigi esindajad, kes peaksid sügisel lõuna poole rändama, kohtab seal, kus sellisel aastaajal ei peaks nad tavapäraselt olema.  

Mõned klassikalised kevademärgid on juba mõnda aega olemas - teadlikum loodushuviline on kindlasti juba märganud kurameerivaid ronkasid ja linnalisema eluviisiga loodusesõber päikesele avatud lõunapoolsetel murulappidel õitsvaid lumikellukesi.  

Eelmisel aastal saabusid esimesed sookured Saaremaale juba veebruari lõpus, sel aastal neist märki veel pole. Küll aga jäi minu kaamerasilma ette üks teine kevadekuulutaja, kes end sombusest varakevadisest õhtuhämarusest segada ei lasknud, ja 26. veebruaril uhkes üksinduses “märtsiudusel” rapsipõllul tatsas.  

Seda, kust see üksik hallhani (Anser anser) äkki välja kargas, ei tea - põllul oli talle seltsiks taamal toituv aasta loom.

Keila jõe luhtadel, kus ma sedagi lindu kohtasin, on küll terve talve jooksul üks laululuigebande vahelduva eduga keha käinud kinnitamas, aga hanesid näinud ei ole. Seega võib oletada, et vastnähtud linnuke on esimene märk peatselt saabuvast kevadest. Või kuulutas ta kevadet kuskil mererannas juba sügisest saadik. Soojematel talvedel on üksikuid hallhanesid ka varem nähtud talvitumas.

Ehk on hoopis esimene luuraja enne märtsis algavat suurt rännet.