Rahulikke kalasadamaid ümbritsevatest vetest ongi neid vast kõige lihtsam kohata, olgugi et aulide enamasti paarisaja linnuga seltskonnad neis paigus pole just muljetavaldavalt suured. Eks seegi on suur seltskond kui ei tea, et kuskil siinkandis meie meres on neid ühes koos mitmeid tuhandeid – näiteks Põõsaspea ja Osmussaare vahel või Aegna - Naissaare vahelelisel veel. 

Pole ühtegi teist siin mittepesitsevat pardiliiki, kelle jaoks on Läänemeri nii eksistentsiaalselt oluline kui aulile. Suurem osa selle liigi esindajaid maailmas talvitub just meie merel. Neid on siin veel mõni miljon, kuid arvukus väheneb iga aastaga drastiliselt. 

Tundra aladel pesitsevad aulid rändavad talvituma Läänemere vaba veega rannikualadele oktoobris-novembris ja naasevad sünnipaika alles maikuus. Nii et üle poole oma elust veedavad nad siin.

Videojupist paistab, et aulid on väsimatud sukeldujad ja pikalt ei läbe lainetel õõtsuda. Ehk veidi pikemalt juhtudel, kui sulestikku kohendatakse.

Kui tahaks aule üle lugeda siis on see üsna võimatu, sest sukelpart tegutseb rohkem vee all toiduks molluskeid-koorikloomi jahtides ja vupsab taas veepinnale teadmata ajal ning kohas.

Võib vaid oletada, kui kaua võtab aulil aega sukelduda oma võimete piirile, 60m sügavusele, allikad sedasi väidavad, ja tagasi. Mis valu neil peaks küll olema nii sügavale minna? Kõht on ju jälle tühi, kui ükskord pinnale jõuavad. Meie merest saab rannakarbi, südakarbi, balti lamekarbi või mõne põhjas elava kalahakatise jm. söögipoolise noka vahele väiksema vaevaga ka kümme korda madalamast veest. Eks rikkalik toidupoolis mõistlikus sügavuses ongi teinud Läänemerest aulide jaoks nii elutähtsa talvituspaiga.