Tekst: Inga Lunge
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

On kultuure, kus kodu lõpeb väga selgelt välisuksega. Kõik, mis hubases olemises silma riivab, tõstetakse lihtsalt ukse taha. Võib-olla loodetakse, et küll see ise sealt kunagi edasi liigub. Vahel aga ei liigu ka, ja nii võib näha mõne paneelmaja korteri ukse taga kottide viisi träni, mis pole veel jalgu alla võtnud ega konteinerisse sammunud.

Pärast suuremaid avalikke üritusi võime näha, et külastajad on olnud külas, mitte oma kodus. Oma kodus püüame ju ikka pidevalt korda hoida, et vältida rämpsukuhja alla mattumist. Külas aga on enamasti oma kombed. Sõbrale külla minnes püüad pidada kinni seal kehtivatest reeglitest. Heade suhete korral, eriti veel kui loodad, et sind mõni teinegi kord võõrustatakse, hoiad sealgi korda.

Avalikus ruumis on keerulisem – kelle kodu see on? Pole ühtegi Mari ega Peetrit, kes reegleid meelde tuletaks, paluks viisakas olla, kelle ees hakkaks piinlik. Ometi on ka linnapark või väljak aeg-ajalt meie kõigi kodu. 

Metsas külas
Ka mets on kellegi kodu, kui ka linnastunud inimene seda esmapilgul ei märka. Seal elavad puud, linnud, loomad, putukad ja taimed. Neilgi on kodus oma reeglid, isegi kui meie nendest aru ei saa. Tänu reeglitele, mida kanduvad edasi põlvest põlve, loodus edasi toimida saabki.

Linnainimene on metsas külaline. Tuleb ja läheb, millal soovib, naudib looduse ilu ning laeb oma tühjaks saanud akusid. Loodus on kodu, mis kutsub meid justkui ise. Kui meis on vähegi alles soomeugrilikku kõrva, siis kuuleme seda kutset küll rabast, küll laanest ning tunneme vastupandamatut soovi külla minna. Kingitusi me enamasti kaasa ei võta, uksekella ei helista. Läheme tavaliselt käsi pikalt ees midagi saama: energiat, õhku, ilusaid pilte, marju ja seeni.

RMK on metsale abiks, et võimas kodu jääks kauniks ka pärast inimkülastusi. Loomulikult ei jäta tark ja teadlik metsakasutaja metsa midagi, mis sinna ei kuulu. Iga looduskülastaja saab ise viia prügi vastavasse jäätmekäitluspunkti. Just selle hõlbustamiseks tegutsebki RMK selle nimel, et mitmekesistada oma taristul prügi äraandmise võimalusi.

Kuna prügivedu kaugetest ja raskesti ligipääsetavatest kohtadest on kallis, kulutab taastumatuid tooraineid ja on sageli ka väga keeruline tegevus, siis on äärmiselt oluline, et autoga liikujad ise oma prügi kaasa võtaksid. Matkajatel ja jalgsi seiklejatel see nii mugav ei ole ning peaasjalikult neile mõeldes ongi projekt ellu kutsutud.

Paslik on meeles pidada lihtsat reeglit: metsa külla minnes tuleb kaasa võtta kõik, mis sinna viidud sai. Et see võimalik oleks, on mõistlik võtta kaasa prügikott. Eks see lihtne reegel vajab esialgu harjumist. Kuid nii, nagu koeraomanikud pistavad taskusse pisikese koti, et oma lemmiku järelt koristada, nii võib ühel hetkel saada normaalsuseks panna kott taskusse ka metsa minnes.

Miljonivaatega restoran, kus keegi su järelt ei korista
Toidu ja toiduvalmistamisega seotud jäätmed moodustavad kõige suurema osa looduses tekkivast prügist. Selle hulgas on biojäätmed, pakendid ning toidu valmistamise ja tarbimisega seotud olmejäätmed.

Ilus suveõhtu – tahaks kusagile välja, restoran on kallis, tegelikult sooviks veidi vaikust ja rahu, ning seda mõnes linna söögikohas kindlasti ei leia. Piknik looduses tundub suurepärane alternatiiv. Võib-olla isegi väike grillimine või lõkkeõhtu. Sõbrad kokku ja minek. Kui restoranis maksame arve ja tõuseme lauast, siis looduses rahakotiraudu praegu õnneks veel avada ei tule. Varuda võiks aga veidi lisaaega. Õigemini arvutadagi pisike lisaaeg planeeritava looduskülastuse sisse. Kui osalejaid rohkem ja kõik hakkamas, siis tarmukalt tegutsedes ei kulu enda järel kraamimisele sugugi mitte palju aega.

Mis toidust üle jääb, see võta kaasa. Mine tea, ehk on tagasiteel hea võileiba nosida. Juhul kui kaasas on lapsed, võib kindel olla, et koduteel tabab neid uus näljasööst. Tubli laps oskab aga ema kulinaarseid oskusi hinnata kindlasti märksa paremini kui loomapojad. Maha kallatud toidujäägid on ebameeldiv vaatepilt kõigile ja oht metsloomadele, kellele inimese töödeldud toit enamasti ei sobi.

Pakend ringlusesse!
Need, kes juba linnakodus pakendeid sordivad, on kindlasti kokku puutunud üllatusega, kui palju tarbetut plasti me endale elamisse tassime. Kindlasti tuleks looduses olla pakendite äratoimetamisega veelgi hoolsam. Muidugi oleks eriti hea, kui saaks pakkida asjad kaasa jäätmevabalt. Kui see aga võimalik pole, siis tuleks näha maksimaalselt vaeva, et ühtki pakendit kusagile vedelema ei jääks. RMK poolt paigaldatavad prügisortimiskastid on suureks abiks, kuid ainult nendele lootma jääda ei maksa. Eesti on võtnud eesmärgiks, et ringlusse tuleb võtta vähemalt pool jäätmetest ja senises mahus segaolmejäätmete teke peab lõppema.
Selleks tuleb esmajärjekorras jäätmeteket vältida, valmistada võimalikult palju jäätmeid ette korduskasutuseks ja muul viisil taaskasutada. Vältida jäätmete tekkimist saame kõik, selleks tuleb vaid oma mugavustsoonist välja astuda. Jäägu igaühe otsustada, kas mugavam on juba eos planeerida looduskülastus võimalikult jäätmevabalt või hiljem kulutada ressurssi koristamisele ja taaskäitlemisele. RMK poolt loodusesse paigaldatud konteinerid võimaldavad sortida sega- ja klaaspakendeid, biolagunevat materjali, paberit ja pappi ning segaolmejäätmeid.


Näiteks loodusesse jäetud mähkmed, hügieenisidemed, tampoonid ja pesukaitsed lagunevad kuni seitsekümmend viis aastat. Ka kasutatud pabertaskurätikuid ja salvrätikuid pole mõistlik loodusesse jätta. Need tuleb endaga kaasa võtta ning visata lõkkesse, kuivkäimlasse või olmeprügikonteinerisse.

Oma pisikesi lapsi püüame hoida ohtlike asjade eest. Samad reeglid kehtivad ka looduses. Isegi RMK konteinerid ei lepi kõigega. Nii tuleks kindlasti viia ohutusse ja selleks sobivasse kohta süstlad, ravimid, akud, patareid ja elektroonikaseadmed. Kultuurne oleks ennast taltsutada ja mitte lennutada vedru välja visanud telefon või GPS-seade põõsasse. Kui juba jaksasime selle loodusesse endaga kaasa vedada, siis jätkugu meil ka jaksu, et see sealt ka turvaliselt välja toimetada.

Süsinikukalkulaator ja kaasakaskantav jäätmejaam
Külastuskeskuste juurde on RMK uusi prügi sortimise lahendusi paigaldanud alates jaanipäevast. See töö jätkub ja jõuab ka RMK kontoriteni. Lisaks on valmimas külastajate süsinikukalkulaator, mis aitab matkajatel oma jalajälge hinnata. 

Kõik need pingutused ja head soovid on tulemuslikud aga vaid siis, kui me ise suudame näha oma kodu veidi suuremana kui neli seina paneelmajas või krunt põlluserval. Hetkest, mil kodu võib olla ka kodumaa, on meie kõigi ühine soov hoida seda puhtana. Nii ei vajuks me silmad häbist kinni, kui märkame võõrast prahti, vaid suunaksime selle sobivasse kohta juba enne talgupäevi.

„Kui tahad maailma paremaks muuta, siis mine koju...“ Kui võtaks alustuseks ainult esimese poole ema Teresa tsitaadist. Teeks pool rehkendust, kui tervet ei jõua. Mis oleks, kui tunneks ennast looduses vähem külas ja rohkem kodus, just sellises kodus, mida armastusega hoida tahame.