Tekst: Mari Kartau
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Usutluses annab RMK looduskaitseosakonna elurikkuse ja seire spetsialist Margus Pensa ülevaate, kuidas edulugu sündis ja mis edaspidi plaanis. Saame ka teada, mis asjad on lendoravakoridorid ning kas kaitsealasid peaks veel laiendama või piisab senistest.


Mitu lendoravat elab RMK maadel?
Lendorava arvukust hinnatakse kaudselt asustatud leiukohtade arvu abil. 2021. aasta kevade seisuga on arvel 148 lendorava leiukohta, millest asustatud on 98. Viimastel aastatel on nende arv suurenenud – 10 aastat tagasi oli teada vaid 31 asustatud leiukohta (joonis 1).

Joonis 1. Keskkonnaregistrisse kantud lendorava asustatud leiukohtade arvu ajaline dünaamika aastatel 2008–2021 (andmed pärinevad Eesti looduse infosüsteemist EELIS). Punase joonega on tähistatud lendorava kaitse tegevuskava lähiaja eesmärk 60 asustatud leiukohta jooksva aasta kohta.

Neist osaliselt või täielikult RMK halduses olevatel maadel asuvad 130 leiukohta 2237 hektaril. Vastavalt uuringutele mahub sellele alale elama 450–890 lendoravat. Riigimetsas kehtib neis kõige rangem kaitserežiim, isegi kui ametlikku kaitseala pole veel moodustatud. Loodame, et kümne aasta pärast on suurem osa neist asustatud.

Samas peame muidugi arvestama, et lendoraval pole mingit kohustust asuda elama just keskkonnaregistrisse kantud leiukohtadesse. Lendorava praegusel levikualal on riigimetsas potentsiaalselt sobivaid elupaiku kaks korda rohkem kui registreeritud leiukohti. Seega võib vabalt juhtuda, et lendorav levib edaspidigi majandusmetsadesse nii, nagu see viimastel aastatel on ka juhtunud.

Mõni aasta tagasi jäi lendorav RMK-le metsatöid tegeva harvesterijuhi pildile. Nii nagu kord ette näeb, peatas harvesterijuht töö ning teatas leiust RMK-le, kes omakorda peatas kõik tööd leiukoha lähiümbruses. 

Lendorava populatsiooni peamisteks ohuteguriteks arvatakse olevat elupaikade isoleeritus, elupaikade kadumine ja väike populatsioon, millega kaasneb lähisugulusristumise oht. Kui suurel maa-alal on nende tegurite vähendamiseks vajalik mets majandamisest välja arvata?
Metsa majandmisest loobumine ei pruugi iseenesest tagada lendorava populatsiooni püsimist. Näiteks Soomaa rahvuspark ja Kikepera looduskaitseala moodustavad suure loodusmaastiku, kus on piisavalt lendoravale sobivaid elupaiku. Ometigi ei ole pärast 2000. aastat seal lendoravat enam leitud.

Kuna lendorava elupaikade asustatus muutub suhteliselt kiiresti, siis peab tema kaitsmiseks olema alati saadaval asustamata kohti, kuhu minna. Praegusel levikualal ja selle vahetus ümbruses võiks saadaval olla 5000 – 10 000 hektarit sobivaid elupaiku. Kas need peavad ilmtingimata range kaitse all olema või saaks teha nii, et ühelt poolt lastakse lendoravale sobivaid elupaiku juurde tekkida ja teisalt võetakse pikalt asustamata olnud elupaigad metsamajanduslikku kasutusse, on omaette arutelu teema.

Leebemad kaitsemeetmed puudutavad ühenduskoridore leiukohtade vahel. Alates 2013. aastast on RMK planeerinud lendorava levikuvõrgustikku, mille pindala on praeguseks 5152 hektarit. Seal tohib metsa majandada, kuid jälgima peab, et säiliks vähemalt 100 meetri laiune ja 12 meetri kõrgune pidev puurinne kahe lähima leiukoha vahel.

Noore metsa hooldamisel tuleb jälgida, et alles jääks piisavalt haaba. Kas võrgustikku on vaja laiendada, sõltub sellest, kui palju tuleb juurde uusi leiukohti.

Mida teeb RMK kisklussurve vähendamiseks lendoravale?
Ainuke lendorava looduslik vaenlane, kelle arvukust saaks küttimisega reguleerida, on metsnugis. Teised kiskjad (näiteks händkakk), kes meelsasti lendoravaid söövad, on ise looduskaitse all ning neid küttida ei tohi.

RMK on toetanud jahimehi nugisepüügiks sobivate püünistega. Tõsi, seda tehti eelkõige metsise kaitseks, ent piirkonnas, kus metsnugist rohkem küttima hakati, elasid ka lendoravad. Praegu paistab metsnugise arvukus neil aladel olevat väikeses langustrendis.

Miks me peame kaitsma leviala piiril olevat liiki, kelle väljasuremist maailmas karta ei ole?
Saame lähtuda kehtivatest regulatsioonidest, mis sätestavad vajaduse lendoravat kui I kaitsekategooria liiki kaitsta. Kas lendorava kaitsmine Eestis on tähtsam kui näiteks sama haruldaste lagritsa või Blera fallax’i kaitsmine, seda tuleks küsida looduskaitseliste regulatsioonide kehtestajatelt.

Inimtegevus, sh metsa majandamine, ei saa olla ainus põhjus, miks lendorav Eestist ära kolida soovib, sest näiteks Soomes elab ta lausa linnades. Kas seda on uuritud, miks lendorava asuala piirid Eestist välja nihkuma kipuvad?
Metsa majandamine ei ole kindlasti ainus ega ka peamine põhjus, miks lendorava arvukus ja levikuala on viimase saja aasta jooksul Eestis kahanenud. Alutagusel on lendorav pikalt toime tulnud nii metsa majandamisega kui ka põllumajandusest tingitud metsade raadamisega.
Nii näiteks oli praeguste lendorava leiukohtade pindalast 100 aastat tagasi 733 hektarit (26 protsenti) lage ala. Seega ei vasta tõele väide, nagu oleks lendorava levikuvõimalused Alutagusel praegu oluliselt halvemad kui 20. sajandi esimesel poolel.

Edela-Eestis püsis lendorav kogu 20. sajandi vältel, ent tema kadumist ei hoidnud ära ka Soomaa rahvuspargi loomine.

Asjaolu, et Eesti eri piirkondades olevad lendorava asurkonnad jäid isolatsiooni, ei ole tingitud mitte niivõrd metsade majandamisest, kuivõrd muust maakasutusest. Kui vaadata maastikul toimunud muutusi, siis ühendusteede katkemine on pigem ebatõenäoline põhjus, sest 20. sajandi jooksul on Eestis toimunud maa metsastumine.

Raske on tuua välja ühte selget põhjust, miks lendorava arvukus Eestis on kahanenud. Samas langeb kahanemine kokku kiskjate (eelkõige händkakk ja metsnugis) arvukuse suurenemisega, mis võib olla üks põhjus, miks isoleeritud asurkondades suremus ületas sündivust.

Ei saa välistada ka võimalust, et lendorav kusagil Soomaal siiski alles on – viimastel aastatel ei ole seal kandis lendorava seiret nii põhjalikult tehtud kui Alutagusel.

Kas teie hinnangul oleks vaja lendorava kaitsealasid laiendada?
Eesmärgiks võiks seada, et Alutagusel oleks praegustel kaitsealadel võimalikult palju elupaiku asustatud. Lisaks võiks lendorava taasasustada Soomaale ja/või Endla looduskaitsealale. Siis oleks Eestis mitu asurkonda, kus igaühes jaguks juba praegu kaitse all olevates metsades eluruumi 500–1000 emasloomale ning kaitstavaid alasid ei oleks vaja laiendada.
Seda muidugi eeldusel, et muudetakse lendorava kaitsekategooriat – seni, kuni kaitsealune liik kuulub I kaitsekategooriasse, tuleb kõik uued leiukohad kaitse alla võtta.
Enamik kaitse all olevatest elupaikadest jääb lendoravale kahjuks ilma inimese abita kättesaamatuteks.



RMK plaanid lendorava kaitsmiseks

Eesmärk on tagada RMK valduses olevas metsas kogu lendorava levikuala ulatuses talle sobiliku levikuvõrgustiku olemasolu.
Selleks tuleb teha järgmist:

• Lendoravale sobivas elupaigas tehakse enne lageraiet inventuur.
• Metsa langetatakse sellises suunas, et kui siiski mõni lendorav seal peaks olema, saab ta eest ära minna.
• Hooldusraietel lendorava levikuvõrgustikus jäetakse alles piisavalt talle vajalikku haaba ja teisi pehmeid lehtpuid.
• Vajaduse korral paigutatakse lendoravale pesakaste.
• Soodustatakse nugise küttimist.

Allikas: RMK lendorava kaitsestrateegia aastani 2030

Lendorava kaitsmisel on ka sotsiaalmajanduslik mõju

Näidisarvutus Alutaguse rahvuspargi laiendamise näite põhjal.

• Täiendavalt läheb kaitse alla 13 293 hektarit majandusmetsa.
• Aastane raiemaht väheneb 74 000 m³.
• Tulu väheneb 4,1 miljonit eurot ja kasum 2,6 miljonit eurot.
• SKT väheneb 12,9 miljonit eurot.
• Metsa- ja puidusektoris kaob 200 töökohta.

Allikas: Tavo Uuetalu, RMK juhatuse liige, metsamajandus
Arvutused tuginevad uuringule „Metsa- ja puidusektori sotsiaalmajandusliku mõju analüüs“