Kuna projekti juhtpartneriks on Dublini Ülikooli Kolledž ja kohtumispaigaks samuti Dublin, siis keskendun Iirimaa märgaladele ja vahendan reisil nähtut ja kuuldut. Järgmise viie aasta jooksul peaks aastakoosolek külastama kõiki projekti tegutsemisalasid kuues erinevas Euroopa riigis – Eestis sealhulgas.

Iirimaa tugevalt mereline kliima, kus sajab keskmiselt üle 1000 mm aastas (lääne pool ja mägedes rohkem, idas veidi vähem), sademed on jaotunud kuude vahel üpris võrdselt ja õhutemperatuurid on madalad, loob suurepärased eeldused soode tekkeks. Iirimaal on levinud peamiselt kõrgsood ehk rabad, vaipsood (blanket bog) ja madalsood. Kõige omapärasemad (ja ka levinumad) neist on vaipsood, mille teke ei ole reeglina seotud topograafiliste vormidega (nt endised järvenõod, lohud), vaid soo katab kogu maastiku ühtlase vaibana. Sellise vaiba tekkimise eelduseks on pidev ja kõrge sademetehulk (>1200 mm aastas) ja madal aurumine, ehk peamiselt levivad vaipsood Iirimaa lääneosas ja mägedes.

Erinevate hinnangute järgi on ajalooliselt sood katnud 17–20% Iirimaa pinnast. Hetkel on 77% neist inimtegevusest tugevalt mõjutatud. Iirimaal ei ole märkimisväärselt „klassikalisi“ maavarasid nagu süsi ja puit, millega tuba kütta, mistõttu on sajandeid lõigatud, kuivatatud ja põletatud turvast ka kodumajapidamistes (turf cutting). Viimasel ajal on lisandunud ka tööstuslikke ambitsioone ja meetodid. Turbapäts on aga kehv kütus – annab vähe energiat ja emiteerib rohkelt süsinikku. Arusaadavatel põhjustel tahab Iirimaa valitsus turbakaevandamisele ja põletamisele lõppu teha, aga maapiirkonnad rõhuvad traditsioonidele, emotsionaalsele sidemele ja linna-maa igipõlisele reaalsuskonfliktile (vt ka seda artiklit). Alternatiivsete kütuste järsk hinnatõus on lisaargument, miks kohalikku kütust ei tohiks kaevandajate arvates hüljata.

Peale kaevandamise on Iiri soode peamisteks kahjustajateks põllumajandus ja metsastamine ning eelpool nimetatud tegevusest põhjustatud kuivendamine, tulekahjud ja erosioon. Suuri maastikupõlenguid toimub Iiri soodes igal aastal ja reeglina on need tahtlikud süütamised, et muuta pinnas ja taimestik karjatamiseks sobivamaks.

Kuigi viimasel sajandil on käinud eriti innukas soode hävitamine, on hakatud ka üha rohkem uurima ja mõistma soode esialgu nähtamatuid ökosüsteemi kohati ka väga praktilisi teenuseid. Justnimelt teenuseid, sest niimoodi neid sõnastades on suurem võimalus jõuda iseka ja majanduslikult mõtleva inimese teadvusesse.

Iirimaal on üheks selliseks hüveks vee julgeolek. Mitte et seal vett puudu oleks, aga jõgede veekvaliteet ja keemilised näitajad on suures sõltuvuses valgalal toimuvast ning tervelt 68% veest pärineb endistelt või praegustelt sooaladelt. Dublini linn saab oma vee jõgedest, mille valgalale jäävad Wicklow mägede vaipsood. Linn rajati kunagi Liffey ja Poddle jõgede kokkusaamise kohta tekkinud veekogu äärde. Selle veekogu iirikeelne nimi Dubh Linn, ehk otsetõlkes „must loik“, andiski linnale hiljem ingliskeelse nime. Veekogu tume värv oli ilmselt tingitud mõlema jõe valgala suurest kattuvusest mägedes paiknevate vaipsoodega. Kontrollküsimus – mis veel on tume, tehtud veest ja pärineb Dublinist?

Looduslikus seisundis märgaladel on nii vett puhastav kui veevoolu ühtlustav mõju. Kuivenduse tõttu on Iiri jõgede veevool muutunud palju ebaühtlasemaks - suurte vihmasadude järel suureneb ka jõgede vooluhulk kiiresti, sest soode puhverdusvõime on vähenenud. Vees on rohkem orgaanilist ainet ja setet ning selle puhastamise kulu on suurem.

Mäenõlvadel asuvate kuivendatud vaipsoode taastamine on keeruline ülesanne. Tavapärased võtted, mida kasutatakse lauskmaal (nt turbapaisude rajamine kraavitusele), ei anna nõlvadel head tulemust. Külastasime ühte sellist kuivendatud vaipsood Wicklow mägedes, kus sügavate kraavide mõjul oli taimestikust pea täielikult kadunud samblad ja üha rohkem võimust võtnud kanarbikud. 60 hektaril püütakse lähiajal alustada taastamistöid, mida osaliselt finantseerib rahvusvaheline mikroprotsessorite tootja Intel, kellel on Iirimaal suur tehas ja kasutab tootmisprotsessides palju vett. „Korporatiivraha“ sissetung erinevatesse ökosüsteemide taastamise projektidesse on kasvav trend. Landscape Finance Lab (LFL), üks WaterLANDS projekti partneritest, tegeleb muuhulgas just selliste erasektori investorite kaasamisega taastamisprojektidesse. Miljonid ja miljardid vähem või rohkem haisevat raha otsib nende sõnul aktiivselt kohti, kus see sõna otseses mõttes turbasse matta ja vette uputada. Mis on aga sellise investeeringu tootlus? Finantsmaailmas sellistest küsimustest mööda ei pääse. Tootluse ootusi on erinevaid – alates filantroopiast kuni kaubeldavate elurikkuse osakuteni. Hetkel on kõige päevakajalisem süsiniku offsettimine, ehk ettevõtte süsiniku heitmete kompenseerime süsinikku siduvate projektide kaudu. Tihti on ka brändi usaldusväärsus ja hea maine piisavaks investeeringu tootluseks. Küünikud ja skeptikud liigitavad sellised projektid ühise nimetaja – rohepesu – alla. Kindlasti esineb ka seda, aga uue põlvkonna ettevõtete ja investorite puhul võib ju siiski loota ka siirast huvi jätkusuutlikuma loodushoiu ja -kasutuse vastu. LFLi soovitus kohalikele kogukondadele ja avaliku sektori asutustele, kes erainvestorite raha kaasavad, on jääda visiooni ja „taastamisloo“ omanikeks. Kindlasti lihtsam öelda, kui teha.

Põnevad arengud toimuvad ka Iirimaa põllumajandustoetuste süsteemis. Juba 60 aastat on Euroopa ühine põllumajanduspoliitika (common agricultural policy, CAP) toetanud liikmesriikide põllumajandustootjaid, suunates erinevate rahastusmehhanismidega sektorisse miljardeid eurosid. Kohati on selline raha loopimine kahjustanud looduslikke ökosüsteeme (näiteks märgalasid), sest võimaldab põllumajandusega tegeleda ka piirkondades, mis ilma toetusteta majanduslikult ära ei tasuks (nt väheviljakatel vaipsoode aladel). Toetussummade jagamisel ei ole seni eriti arvestatud, kui suur ökoloogiline väärtus mingil põllumajandusmaal on, või kas tootja teeb midagi selle väärtuse tõstmiseks.

LIFE IP Wild Atlantic Nature projekt seab juba sel aastal üles vabatahtliku tulemuspõhise maksete süsteemi (Results Based Payment Scheme) kohaliku CAPi raames, mis seob tootjale makstava toetuse summa maa ökoloogilise kvaliteediga. Põlde hinnatakse 10-pallisel elupaiga kvaliteedi skaalal ja tulemus korrutatakse läbi põllu suurusega. Põllumajandustootja saab erinevate tegevustega oma põllu skoori tõsta ja seeläbi ka rohkem toetust. Näiteks sulgeb kuivenduse karjatatavas vaipsoos või tõrjub invasiivseid taimeliike. Iirimaal rakendatav pilootprojekt võib saada suunanäitajaks kogu Euroopa ühisele põllumajanduspoliitikale.

Selle positiivse noodiga on paslik vaip sellele loole peale tõmmata. WaterLANDS projekt jätkub ja töö käib!

WaterLANDS projekt kestab viis aastat (2021-2026), seda juhib Dublini Ülikooli Kolledž (UCD) ja Eestist lööb kaasa neli partnerit: Tartu Ülikool, Eestimaa Looduse Fond, Riigimetsa Majandamise Keskus ja AS Tootsi Turvas. Projekti kogueelarve on 23 miljonit eurot, millest Eesti soode taastamiseks on 5,2 miljonit. Projekti rahastab Euroopa Komisjoni programm Horizon2020 - LC-GD-2020-3 ning tegu on innovatsioonitegevuste projektiga.