15. aprillil avalikustas RMK Vahastu küla kõrgendatud avaliku huviga (KAH) asumilähedase riigimetsa majandamise 10 aasta kava. Kogukonna murede ja ootuste väljaselgitamiseks kutsusime inimesed enne kava koostamist ühisele metsaretkele, et sundimatus ja mitteametlikus õhkkonnas neid ära kuulata. Ettepanekuid Vahastu küla kõrval asuva riigimetsa tuleviku kohta sai RMK-le esitada ja täpsustada ka e-posti teel. Pärast metsakava valmimist Vahastu inimestelt täiendavaid soove ja arvamusi ei laekunud.

Alljärgnevalt selgitan põhjalikumalt metsakava koostamise lähtekohti ja saamislugu ning ka seda, miks Eesti metsi „päästvate“ mittetulundusühingute (MTÜ-de) ettepanekuid arvestada ei saa.  

Kohalikud inimesed eelkõige

Kokkuvõtlikult soovisid kohalikud inimesed võimalusel vältida lageraiet ja seda eriti majade lähedal ja kogukonnale olulise metsaraja ääres. Paluti mitte avada kiriku poolt vaadet koledale kõrgepingeliinile. Enamik raieviise ja puudevalikut puudutavaid ettepanekuid olid seotud konkreetsete majapidamistega.

Kogukonna ettepanekute igakülgseks arvestamiseks tegime nendest lähtuvalt uuendusraie alale varasema kahe korrapäraste sirgete servadega eraldise asemel kolm uut eraldist. Kõigisse vähegi männi enamusega inimestele olulistesse metsaosadesse kavandasime turberaie, mida sai kokku 1,7 hektarit. Tööde käigus jätame inimestele olulistes kohtades puistu kohati ka tihedamaks. Lageraiet kavandame kuuse enamusega metsa-alal teha ainult 1,3 hektaril, sealjuures sobitasime raieviiside vahelise piiri maastikku sopilisena nii, et piirialale tekivad häilude-laadsed väiksemad lageraiealad. Enne raiet otsustame koos kohalike inimestega, millised puud jäävad lageraie alale kasvama säilikpuudena. Tavapäraselt me sellistes tingimustes turberaiet ei kavanda ja eraldiste piiridega sellist rätsepatööd ei tee, kuid KAH-aladel püüame kogukonna soovidega arvestada nii palju kui võimalik.

Turberaie ala lõunaosas (jalgraja ääres kirikupoolses servas) ei räägi me säilikpuudest, vaid sinna jätamegi tihedama metsa – kogukond saab seal just raiutavate puude valikul kaasa rääkida. Täiesti uut lähenemist kasutame harvendusraiel vahetult majapidamiste juures, kus ligikaudu metsa kõrguse kauguselt võimaldame piirinaabril raiutavate puude üle eelkõige ise otsustada.

Üks kogukonna liige tegi ettepaneku kujundada pärast uuendusraiet erivanuselised puistud. Selle võimaluse RMK tegelikult ka jättis – turberaie, sopilisena maastikku paigutatud uuendusraie viiside vaheline piir tekitab häilude-laadseid lagendikke ja ebaühtlase tihedusega harvendus- ja turberaiealad – kõik see peaks edaspidiseks jätma täiendavaid võimalusi ja andma ka inspiratsiooni mitmekesisemate puistute kujundamiseks.

Tervet metsaala silmas pidades on selliselt majandatud puistud tulevikus nii või teisiti erivanuselisemad kui praegu, kuid me ei saa väita, et oleme selle ettepanekuga (kujundada tulevikus erivanuseline puistu) arvestanud, sest järgmisi otsuseid metsas teevad võib-olla juba teised inimesed ja kogukonnalgi võivad siis olla teistsugused ootused.

Selleks, et loodust ja kohalikke inimesi võimalikult vähe häirida, on kõik raietööd kavandatud ühte võimalikult lühikesse ajaperioodi. 

Jagatakse eksitavat teavet

Raplamaa Loodushoiu MTÜ avaldas FB-s oma lehel eksitava kaardi, kus RMK raiemahud Vahastus näivad suuremana, kui need tegelikult on.  

Pealiskaudselt vaadates võib jääda mulje, nagu oleks raiejärgselt lage ka eraldisel 1 (kaardil kõige ülemine) asuv noorendik. Tegelikult on see metsaeraldis uuendatud 11 aastat tagasi, kusjuures alal sirgub praegu just erivanuseline puistu – 11-aastane seganoorendik (kask, mänd, kuusk, sanglepp), milles kasvavad ka poole vanemate (keskmiselt 22-aastaste) kuuskede järelkasvu puud ja nende grupid (kokku 1700 tk) ning lisaks 96 aasta vanused männid 16 tk (metsaregister ja kõik see on nähtav ka ortofotolt). Selles noorendikus on tehtud ja tehakse hoopis valgustus-, mitte lageraiet. Lisaks jääb see eraldis kohalike elanike otsesest huvist eemale.

Sanitaarraiet, valgustusraiet ja uuenduse hooldust me metsakavas ei käsitle, sest üldjuhul need metsatööd inimesi ei häiri, kuna maastik olulisel määral ei muutu. Neid töid ei saa ka planeerida, sest neid tehakse siis, kui on tarvis.

Eraldisel 12 ei ole lõpptulemusena harvendusraiet tehtud kaks korda, nagu püüab näidata MTÜ, lähtudes 2017. aastal esitatud harvendusraie metsateatisest, vaid ühe korra, vastavalt RMK raiekavale. 2017. aastal harvendusraiet ei tehtud.

FB-s väidab MTÜ, et kogukond palub lageraie välistada. Tegelikult oli inimeste soov võimalusel vältida lageraiet kogukonnale olulistes metsaosades. Püsimetsandus ja vääriselupaiga inventuur (MTÜ-de ettepanekud) Vahastu inimeste initsiatiivil jutuks ei tulnud, kuid arutelul tõdesid inimesed, et puit on oluline materjal, mida ilma metsa majandamata ei saa.

Vääriselupaik (VEP) tähendab, et metsas ei tehta enam mingit raiet, kuid majandamata KAH-aladel osutub sageli vajalikuks teha inimesi ja nende vara ohustavate ohtlike puude raiet või soovitakse „kujundusraiet“. Ka arutelul pidasid inimesed eelkõige vajalikuks vigastatud ja surnud puude raiet. Siinjuures aga tekib küsimus – mis sellise VEP-i mõte on, kus loodusrikkus ära raiutakse? Liiatigi ei meeldi paljudele liikidele pidev inimeste kohalolek ja enamikule kohalikest inimestest ei pruugi meeldida selline elustikupuudest „maastikukunst“.

Elustikupuud - tükeldatud ohtlikud puud KAH-alal rangelt kaitstavas metsas. Erakogu 

RMK-l on alati heameel metsaasju kohalike inimestega arutada – läheb ju eelkõige neile korda, milline nende kodulähedane mets edaspidi välja näeb. 

Püsimetsandus – mis see ikkagi on?

Reeglina, sõltumata metsatüübist, kohalikest oludest ja mastaapidest teevad MTÜ-d RMK-le ettepaneku majandada metsa püsimetsana, kasutades raieviisina valikraiet. Sealjuures, kui aktivistide juttu kuulata, on neil kõigil valikraie puude valikust erinev arusaam. Nii mõnigi neist arvab, et püsimetsandus on sanitaarraie põhine ehk siis tõmmatakse valikraie ja sanitaarraie vahele võrdusmärk – mõnes mõttes see nii ongi (sellest edaspidi). Paljud tõmbavad võrdusmärgi aga hoopis püsimetsanduse ja mittemajandamise vahele. Sealjuures väidab suurem osa, et „me pole majandamise vastu“. Selles on siiski põhjust kahelda!

Metsaraie üksikpuudena või väikeste kogustena, kus saaduseks on kõrge omahinnaga madalakvaliteediline või riknenud puit, mis kõlbab põhiliselt vaid kütteks, on kõige ebaratsionaalsem tegevus igas mõttes, sealhulgas sotsiaalses ja keskkonnakaitselises - see ei ole säästlik majandamine. Enamik kohalikest inimestest ei pruugi olla rahul ja ka loodus on rikutud. Samuti ei ole õige nimetada majandamiseks haljastustöid (näiteks võsa ja üksikpuude raiet või okste lõikamist), mis hoonete või rajatiste juures on sageli võimetekohane vaid arboristidele.

Metsaseadus lubab valikraiet teha vaid küpses metsas ja seab puistu raiejärgsele seisundile küpse metsa kohta vägagi karmi keskmise rinnaspindala (põhirinde puutüvede ristlõigete pindala inimese rinna kõrguselt) miinimumnõude, mis võimaldab valikraiel väljaraiet vaid kuni 1/3 lageraie mahust, lubades sealhulgas teha ka kuni 20-meetrise läbimõõduga lagendikke. Kuid alati teeb loodus vanas metsas raiejärgselt korrektuure ja mingi plaan peab ka edaspidiseks olema.

Küps mets enam ei kasva, sest kasvupotentsiaal on ammendatud ning väetid ja vigastatud vanad puud langevad pidevalt välja, mistõttu pärast esimest valikraiet taastub rinnaspindala väga visalt, enamjaolt ei taastugi (vahemärkusena – harvendusraiel näiteks taastub rinnaspindala alati, sest harvendusraiet tehakse keskealistes puistutes, mis kasvavad).

Selletõttu vanas metsas rohkem valikraiet ei pruugigi saada teha ja vägagi reaalne on väljavaade, et pärast esimest valikraiet tuleb ala ikkagi noorendikuks raiuda nagu turberaiel, kuid üleaastaste sanitaarraietega 10-20 aasta jooksul. Teiseks reaalseks väljavaateks on see, et esimesel valikraiel välja raiutud puit jääbki enamuseks sealt saadavast tarbepuust, sest Eesti kliimas on kestvamaks metsakomponendiks, mis tuleks valikraie mõtet (püsiv mets) silmas pidades kasvama jätta - jässakamad puud ning kõvalehtpuud ja jämedamad männid, sest need on tormikindlamad. Selle ja vanade puude pideva väljalangemise tõttu ning suurte puude kasvavate puude vahele langetamisest neile tekitatud tehnoloogiliste vigastuste tõttu võibki olla järgmiste püsimetsa raiete saadus suures osas madalakvaliteedilisem, sorditu või küttepuu kvaliteediga puit.

Soomlaste uuringud näitavad ka seda, et valik- ja turberaietel võib ressursside kulu olla kuni kaks korda suurem ja seda kinnitab ka praktika - puude valik, langetamine ja kokkuvedu vanas metsas on kasvavate puude vahel vägagi komplitseeritud. Telesaates „Osoon“ langetati haabja tarvis haaba - võimas säilikpuu kukkus keset varem raiutud lageraielanki! Sedasi on ju puud maha võtta väga lihtne, aga kuidas ja mis hinnaga selline üksik hiiglane püsimetsast oleks välja nokitud?

Soovunelm püsivast metsast on eepiline, mistõttu on mõnigi metsamees midagi sellelaadset ühel või teisel moel üritanud. Püsimetsa fännidel on mõistlik eelloetletud riske maandada, alustades „püsimetsandust“ turberaiega, millega on lubatud välja raiuda kuni 2/3 tagavarast, või esitada lageraie teatis, millega on kindel, et seaduse ees ei eksi ka veelgi rohkem välja raiudes. Mõlemal juhul saab üritusest ilma suurema kärata väljuda.

Püsimetsanduses peaks vähemalt esialgu olema „edukamad“ need üritused, kus panustataksegi teadlikult esialgse raievajaduse puudumisele (noored metsad) või peetakse oluliseks emotsionaalseid ajendeid nagu näiteks maastikuilmet.

Säästliku puidukasutuse seisukohalt, lisaks oluliselt väiksemale raiemahule praegu, vaatab tulevikust vastu tõsiasi, et püsimetsas väheneb puitne potentsiaal, mille taastamiseks tuleks varem või hiljem teha lageraiet ja rakendada sihipäraseid, läbiproovitud metsakasvatuslikke võtteid. Vajame ju külmas kliimas elamiseks palju just ehituspuitu, mis peab olema terve ja tehnoloogiliselt mõistlike proportsioonidega.

Energiapuud saame tootmis- ja raiejääkidest ning saekaatrisse sobimatust küttepuust palju niigi, pole vähimatki vajadust seda püsimetsanduse abil veelgi juurde toota. Metsavööndi riikide globaalne kohustus on varustada puiduga ka neid riike, kus kohapeal selliseid puid piisavas koguses ei kasva. Soovime ju ka ise tarbida teiste riikide loodusvarasid või asju, mida saab vaid raadatud metsast, näiteks autosid, kodutehnikat, energiat ja toitu.

Kriitilise hinnangu on andnud püsimetsandusele ja valikraiele, aga ka turberaiele August Örd: "Neid raieid on Eestis katsetatud ja kasutatud pikka aega - mõisnike poolt tsaariajal, Eesti Vabariigis I ja II maailmasõja vahel, nõukogude võimu poolt enne 1967. aasta tormi. Alati on need raied lõppenud läbikukkumisega. Jääb vaid imetleda seda visadust (või asjatundmatust?), millega neid ikka ja jälle lavale tiritakse (August Örd 2000).