Arutelus osalesid Tartu kirjandusmuuseumi folklorist Reet Hiiemäe, Peaasi.ee haridusvaldkonna juht Marit Kannelmäe-Keerd, loodusfotograaf ja loodusgiid Jarek Jõepera ning klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk.

Toimetas: Kristiina Viiron
Fotod: Priit Luts

Reet Hiiemäe sõnul käis vanaaja inimene metsas, sest sealt sai ta tööriistu ja metsaande, aga ka hingepidet ning ega see tänapäevalgi teisiti ole.

„Eestlaste identiteet on seotud metsaga,“ kinnitas ta. Ta märkis, on kohti, nt looduslikud pühapaigad, mida ka mittereligioossed inimesed pühaks peavad. Hiiemäe sõnul pajatavad tänapäeva inimesed oma metsaskäikudest lugusid, mis on tihtilugu sarnased sellele, mida usklikud inimesed räägivad oma jumalakogemusest.

„Loodusega seoses on võimalik rääkida religioossest kogemusest ilma otsese jumalata,“ märkis Hiiemäe.

Spordimees Indrek Kelk oli Hiiemäega igati päri. „Nõustun pühaduse tundega, mis meid metsas käies valdab,“ soostus ta ning arendas mõtet edasi: „Tartu maraton on ristilkäik. 5000 kuni 10 000 inimest tuleb kokku ja tajub seda pühadust. Nauding füüsilisest pingutusest on üks osa ja teine osa on just looduse stiihiaga kontaktis olemine ja pühaduse tunne. See, et inimestel on finišis pisarad silmas, on pühadusega seotud,“ on Kelk veendunud, et maratonil osalenud ei heldi üksnes sportliku saavutuse tõttu.

Viie meele harjutus omast käest

Marit Kannelmäe-Keerd ütles, et oleme harjunud mõtlema metsast, mida ta meile annab, aga järjest rohkem uurib teadus, kuidas meil on metsa vaja hingele. Üks, mis teadlased on välja toonud, teistsugune õhk, mida metsas hingata saab. Kannelmäe-Keerd tõmbas paralleeli viie meele õpetusega, mis puhul teadlikult püütakse ümbritsevat tajuda oma viie meele abil. „Metsas tuleb see ilma selleta, et oleksin seda harjutust õppinud – ma juba näen, tunnen, kuulen… kõik meeled lähevad tööle, aga ma ei pea suunama oma tähelepanu, vaid mets ise võtab selle ja annab mulle rahu vastu,“ tõdes ta.

Jarek Jõepera hinnangul võib metsaskäimist põhjendada lumma tagaajamisega. „Kellele ei meeldiks päikseloojang?“ küsis ta ja ühtlasi oli tal endal ka vastus varnast võtta: „See kõnetab meid seetõttu, et see on meil geenides aegadest, kui elasime koopas ja küttisime mammuteid ja rõõmustasime, kui õnnestus jälle üks päev üle elada. See on seletamatu lumm.“


Jarek Jõepera sõnul on tema jaoks looduses käimine ka tagasiminek lapsepõlve. „Saan tagasi õnnelikku lapsepõlve ja lisaks sellele - kui teen inimestele fotokoolitusi - sunnin neid tagasi lapseks, sunnin neid loodusest muinasjutte leidma,“ lisas ta. Metsast tuleb ka tervis, usub ta. Nii nagu vahel ütleb keha meile, et söö seda või teist – tekib isu, nii tekib tahtmine ka metsa minna. „Keha ütleb, mis vitamiine on vaja ja ütleb mine loodusesse, metsast tuleb tervis,“ soovitas Jõepera.

Marit Kannelmäe-Keerd viitas, et vaimse tervise vitamiinid - puhkuse, toitumise, liikumise, emotsioonid saab metsast kohe kätte.

„On uuritud, et inimesed, kes elavad loodusele lähemal ja seal käivad, neil on vaimse tervise häirete esinemise tõenäosus madalam,“ kinnitas ta oma väidet.

Metsas oleme võrdsed nagu saunalaval

Metsas käimine on kui reseti tegemise koht, võrdles Jõepera.

„Metsas saab lollidest mõtetest lahti. Metsas kohtub väga ägedate inimestega. Ja metsas oleme kõik võrdsed nagu saunalaval. Sa ei tea, mis autoga ta tuli või kui kallis kell tal on,“ mõtiskles ta.

„Mets lõhub ja liidab meie suhtebarjääre ja teeb meid liigina lähedasteks,“ oli Indrek Kelk päri. Tema sõnul oleme lähedased siis, kui meil ei ole piinlik teineteise seltsis vait olla.

Metsa minnes ei ole kunagi piinlik vait olla, järelikult oleme lähedased,“ võrdles ta. „Kirikusse minnes hakkame sosistama, enamik inimesi metsa minnes samuti.“

Seda, et metsas ei tehta valju häält, sest siis võisid üleloomulikud jõud su üle võimust saada, teati ammugi ning see teadmine pole tänapäevalgi unarusse jäänud. Hiiemäe sõnul on tänapäevastki võtta hoiatuslugusid, kus metsas räuskaja on hätta jäänud.

„Mida võiks peljata meie igapäevaelu traditsioonides?“ tahtis moderaator Urmas Vaino arutlejate käest teada. „Millele mõtlete murelikuma tooniga?“


Indrek Kelk: „Muretseme selle üle, kuidas kasumiarmastus muuta loodushoiuks (viide publiku seas olnud Fridays for Future esindajatele, kes kandsid nimetatud kirjaga T-särke – K.V.). See on meid üha kirglikumalt rääkima pannud. Jätkusuutlikkuse tagamine peaks olema meie kõigi käitumise alusmõte. Oleme metsarahvas olnud tuhandeid aastaid, aga võimalus metsast raha teenida, nagu praegusel kujul, on olnud 30 aastat. Metsas elatuv ärisuund on muutunud liiga domineerivaks.“

Lapsed metsa, et mets kestaks

Loodusfotograaf Jarek Jõepera soovis, et raiutaks vähem ja langid oleks väiksemad. Ühtlasi tõi ta välja, et mida rohkem loodust tundma õppida ja eriti kui veel koolis teadmisi koguda, saad mingitest asjadest aru, mis on paratamatu. „Näiteks, et suure männimetsa alla ei hakka noori mände kasvama enne, kui osa puid maha võtad,“ tõi ta esile.

Ka märkis Jõepera, et inimesed on tohutult loodusest võõrandunud, ei oska olla ja ei oska õigesti riietuda. „Igas grupis, kes matkale tulevad, on keegi, kel on valged tennised,“ muheles ta.

Jõepera rõhutas, kui oluline on metsa kestmise nimel viia lapsed metsa, et ka lapsed metsa armastaks. Selleks ei piisa ainult koolitunnist. „Mida rohkem metsa tunned, mõistad ka pragmaatilisi asju ja kaitsed metsa.“

Urmas Vaino pareeris: „Aga Viru rabasse ju ehitatakse suur parkla, raba on rahvast täis, tõmme on sinna.

„Tundub, et see on algus,“ nõustus Kannelmäe-Keerd, „aga sealt ka edasi. Igapäevaelu osa võiks olla osa loodusest. Metsa minnes naabri lapsed ka kaasa võtta.“

Arutelu lõpuks uuris Vaino, mida aruteluringis osalejad ise metsale annavad ja millised on nende ootused.

Reet Hiiemäe sõnul istutas ta sada tammepuud oma metsa.

Indrek Kelk tõi esile tasakaalu leidmise oma tegevuses.

„Õnneks on Tartu maraton olnud nii vaene, et oleme pidanud hästi kõik soetused läbi mõtlema. Oleme 20 aastat mõnda asja kasutanud,“ tõi ta näiteks.  

Marit Kannelmäe-Keerd rõhutas noorte rolli. „Noori peab kuulama, et oleks rohkem neid, kes läheks metsa ja mõtleks järgmistele põlvedele. Peame kuulama noori, kes muretsevad ja peab aitama neil toime tulla olukorras, kus nad praegu elavad.“

Jarek Jõepera soov on, et metsa jäetaks rohkem vanu puid, säilikpuid. Need on koduks rähnidele, keda meie metsades veel on ja see on hea indikaator, põhjendas ta.