Arutelus osalesid Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan ja Puitarhitektuuri Kompetentsikeskuse asutaja Sille Pihlak, Eesti Maaülikooli vanemteadur Allan Sims ning Eesti Puitmajaliidu esimees ja majatehase KMT Prefab tegevjuht Martin Talts. Juttu juhtis Kadri Lainas sõnumiagentuurist Akkadian.

Sille Pihlak kinnitas, et ehitussektori mõju keskkonnale on arvestatav nii Euroopa kui ka Eesti süsinikujalajäljes. „Samas positiivse poole pealt on meil väga kõrgelt arenenud puitmajatööstus,“ lisas Pihlak, viidates, et teadmised ja tehnoloogia võimaldaks Eestis tootmist palju laiemal skaalal ja ekspordi kõrval võiks Eesti puitmajad jõuda rohkem ka kohalikule turule. Arhitektidel on Pihlaku sõnul oluline roll, nemad saavad lähtudes uutest printsiipidest juba projekteerides hoone süsinikujalajälge väiksemana hoida.

Ta meenutas, et sajand tagasi oli üks levimaid hoonetüüpe Lender-tüüpi puitmaja, mis sai veidi hiljem kivitrepikojaga edasiarenduse ehk Tallinna maja. Neid hoonetüüpe ehitati palju ja sealjuures oli projekti võimalik kohandada vastavalt hoone asukohale või lähtuvalt erisoovidest.

„Eesti Kunstiakadeemia on koos partneritega hakanud uurima ja lahendama küsimust, milline võiks olla tänapäevane puidust kortermaja,“ märkis Pihlak.

Martin Talts tõdes, et majatehases käib tootmine tellimuste järgi ja seal on maailma parandamiseks võimalused piiratud. „Küll aga tegutseme Eesti Puitmajaliidus selle nimel, et puidukasutus uusehitistes ja renoveerimistel kasvaks. Avalike hoonete arhitektuuri vaadates on seis aina parem, näiteks paljude riigigümnaasiumite üle võib uhke olla. Elamuehituses pole nii hästi, uusarendustes on puitehitisi ülivähe. Põhjus on hinnas, arendajal on lihtsam ja odavam teha tavapärasel viisil,“ tõdes ta.

Puidu kui elamumaterjali osas on inimestel ka rida muresid: tuleoht, niiskuse teke, halb akustika. Sille Pihlaku hinnangul võivad need pärineda sealtsamast saja aasta tagusest ajast, kuid tänapäevastes puitehitistes osatakse neid probleeme lahendada.

Hea puitmaterjal nõuab metsamajandamist

Ehkki puitmaterjal on inimestele südamelähedane, siis metsaraie tekitab pigem vastupidise reaktsiooni. Kuidas mõjutab metsade raie süsiniku sidumist? Vanemteadur Allan Sims juhtis tähelepanu asjaolule, et metsa võime siduda süsinikku pole kogu eluea jooksul ühesugune.

„Noor mets kasvab kiiremini, sest toimub kasv kõrgusesse. Ühel hetkel on see piir käes ja edasi saab puu minna vaid jämedamaks, mis tähendab, et vaja on rohkem ruumi ja väiksemad puud hakkavad seetõttu surema,“ selgitas maaülikooli vanemteadur. „Seega ühel hetkel ei teki metsas enam täiendavat puitu. Surnud puud hakkavad lagunema ja sealt läheb süsinik uuesti atmosfääri. Kui me raiume puu, viime selle metsast välja, kasutame maja ehituses, saab tema koha peal hakata uus puu kasvama.“

Sims lisas, et meie metsad kasvavad hästi ja selle taga on korralik metsamajandamine. „Hooldusraiega võetakse välja väiksemad ja kehvemad puud. Nii on põlvkondade kaupa suurendatud metsas kiiremini kasvavate puude osakaalu ja sama kasvukoha peal saavutavad puud kõrguse kiiremini kui sada aastat tagasi.“ Vastates ühe vestlusringi pealtvaataja intrigeerivale küsimusele, kas kvaliteetsem puit tuleb riigi- või erametsast, tõdes maaülikooli vanemteadur, et esimesest.

„Riigimetsa on teaduspõhiselt arendatud, seal on tehtud regulaarselt hooldustöid. Kõikide erametsade kohta seda öelda ei saa,“ põhjendas ta.


Metsa kvaliteet on kasvav murekoht. Sille Pihlaku sõnul räägiti hiljaaegu toimunud rahvusvahelisel puitehituse konverentsil, et Saksamaa metsades on kvaliteetse puidu osakaal vaid 20%.

„Peame olema teadlikud, et puidu kvaliteet võib ka meil langeda,” märkis ta. “Kesk-Euroopas on juba soojad talved ja kliimamuutused jätnud jälje puidu kvaliteeti. Peame rohkem teadus- ja tööstusringkondade ning omavalitsuste koostöös otsima lahendusi.“

Sille Pihlak rõhutas, et oluline on võtta puust maksimum ja seda on hakatud ka Eestis mõistma. Nii ehib näiteks Paide linnaserva Eesti Kunstiakadeemia loodud akende ja uste tootmisjääkidest bussiootepaviljon. Majatootja Martin Talts lisas, et tootmisjääke tekib ka neil ja ettevõte otsib võimalusi jäätmete minimeerimiseks ning materjali optimeerimiseks või taaskasutusse suunamiseks.

„Meil pole veel Eestis kahjuks väga häid ringlusmehhanisme,“ nentis ta. Talts ei mõista hukka ka puidujäätmete põletamist: „Kui me ei saa ainult taastuvenergiaga hakkama, siis minu hinnangul on puit siiski parem alternatiiv kui taastumatu allikas nagu gaas või põlevkivi.”

Teda toetas Allan Sims, kelle sõnul ei anna iga puu sobivat ehituspuitu, näiteks hall lepp, mis on meie metsades arvukuselt neljandal kohal. Samas käib võimaluste otsimine puidu keemiliseks väärindamiseks.

Vaja on puidu tippkeskust!

Pihlak lisas, et jäägivaba arhitektuuri ja tootmise kõrval tahaks rääkida kestlikust linnaruumist ja tõi positiivse arenguna välja Euroopa Bauhausi liikumise. „Väga positiivne on arusaam, et aktiveerida tuleb kõik, kes hoonetega seotud, projekteerimisest tootmiseni. Kusjuures me ei räägi ainult eetilisest poolest ja sellega seotud numbritest, vaid ka esteetilisest. Ehk need peavad olema mõlemad kantud, peame rääkima kvaliteetsest, kontekstitundlikust ja kohalikust arhitektuurist. Et ei hakata looma Euroopas ühtset modernistlikku stiili, vaid hoone peab kohanduma kohalikku ruumi.“

Ehkki lõviosa arutelust keskendus puidule hooneehituses, jõuab puit üha enamatesse sektoritresse. „Maaülikoolis tegelevad erinevad töörühmad puidu töötlemisega, et puidust saaks kätte ka selliseid ühendeid ja elemente, mida seni on saadud naftast,“ rääkis Sims. „Sealjuures on kaasaegsemad tehnoloogiad keskkonnasäästlikumad, näiteks ka puitu kasutav paberitööstus pole enam see, mis vanasti haisvate paberivabrikute ajal.“

Sille Pihlak käis välja idee puidu tippkeskusest, kuhu koguda kokku kõik need uued arengud ja teadmised. “Et meie projekteerijatena teaks kohe, kui puidu töötlemises on midagi uut välja töötatud,“ põhjendas ta. „Eesti on uute tehnoloogiate väljamõtlemiseks ja katsetamiseks suurepärane koht!“