No aga kui korv on täis, võib lõõgastuda ja ringi vaadata. Ja mingil hetkel jäävad silma puudel kasvavad juba tuttavad torikseened, mis on rikkalikult kaetud kaste- või vihmapiiskade või koguni kibedate pisaratega, mis sügisesest niiskusest tekivad. Aga mine tea, äkki oskavad seened, mida on ju senimaani üsna vähe uuritud, samuti nutta?  

Niisugust nähtust võib jälgida näiteks kännupessi puhul, mida vene keeles kutsutakse ka nutvaks seeneks (плачущий гриб). 

Ja tõesti, läbipaistvad piisad sellel torikseenel on väga sarnased kaste- või vihmapiiskadega (need siiski pole pisarad!), kuid vihma ja kastega on neil vaid kaudne suhe. Ometi, seos on, kuna need tilgad ilmuvad seentele kõige sagedamini niiske ilmaga.  

Seda, et kohe kindlasti pole tegemist vihmapiiskadega, kinnitab teinegi samalaadne seen – juurepässik. Aktiivse kasvu perioodil kattub ta merevaigukarva piiskadega. Juurepässiku leiab reeglina tammel, mõnikord vahtral, jalakal või teistel lehtpuudel. 

Aga „nutavad“ torikseened seepärast, et neisse koguneb teatud perioodil liiga palju vedelikku: selle ülejääk eraldubki läbi spetsiaalsete pooride, moodustades seene pinnal piisku. Sellist nähtust nimetatakse gutatsiooniks ehk tilkerituseks – liigse vedeliku väljutuseks(gutta on ladina keeles tilk). 

Aktiivse kasvamise ajal imab seen puidust intensiivselt lahustunud toitaineid, seejärel omastab need. Liigne vedelik koguneb, kuni seda saab liiga palju, ja surve seene sees suureneb – koguni mitme atmosfäärini! Selleks, et see seent ei purustaks, on vaja liigsest niiskusest vabanemise mehhanismi.  

Näib, et need piisad peaksid seenelt hõlpsasti maha voolama, kuid need ripuvad seenel, otsekui oleksid sinna liimitud. Kui need piisad koosneksid ainult veest, libiseksid need tõepoolest hõlpsasti seenelt alla, kuid selles vedelikus, mis seenest välja pressitakse, sisaldub palju mitmesuguseid aineid, mis muudavad selle küllastunumaks ja tihedaks.  

Selle tõttu suureneb eksudaadiks nimetatud vedeliku pindpinevus ja piisad kinnituvad tugevamalt seenekübarale, luues niisuguse hämmastama paneva pildi. 

Niisiis ei „nuta“ meie seen mitte lihtsaid „pisaraid“, vaid mineraalainete ja mikroelementide kontsentraati, mis muudab ta metsaelanike jaoks omapäraseks ravimiks. Seepärast, kui märkate nutval torikseenel mõnda lindu, võite eeldada, et ta ei joo mitte üksnes janu kustutamiseks, vaid on võimalik, et ta võtab ka mingit üksnes talle tuntud ravimit.  

Selle „metsaseeneekstrakti“ kasulikkusest inimesele seni üheselt mõistetavaid andmeid pole, kuigi paljud torikseene liigid, näiteks kasekäsn või läikvaabik, on tuntud oma kasulike ja isegi ravivate omaduste poolest. 

Mitte ainult torikseened, vaid ka paljud teised taimed ja seened kasutavad kasvuprotsessis tilkerituse mehhanismi, et vabaneda liigsest vedelikust.  

Näiteks veel üks tänu oma ebatavalisele välimusele võrdlemisi tuntud seen hakkab samuti teatud kindlal hetkel „nutma“. Teda kutsutakse Pecki kübarnarmikuks, tuntud on ta aga selle poolest, et tema pinnale ilmuvad punakad piisad sarnanevad veretilkadega. See otsekui veritsev seen pole ümbritsetud mitte üksnes samblast ja samblikust, vaid ka müütidest ja legendidest. 

Varem arvati, et see seen on väga mürgine ja piisab tema lakkumisest, et mürgituda. Arvati isegi, et piisad ta kübaral meelitavad ligi putukaid: nad jäävad kleepuvasse vedelikku kinni ja seen seedib nad ära. 

Kuid nüüd me teame, et Pecki kübarnarmik ei ole mürgine, kuigi on mittesöödav oma kibeda maitse tõttu, ja saab toitaineid mullast ilma temast immitseva vedeliku abita.  

Tegelikult pole Pecki kübarnarmiku omadustes teiste seeneriigi esindajatega võrreldes midagi ebatavalist. Kui ausalt öelda, siis on sellest väga kahju – tahaks ju tegelikult, et sellel üllatava välimusega seenel oleks kas või üksainus saladus või mõistatus!  

Tõsi, sügavuti uurides avastavad mükoloogid sageli mitmesuguste seente uusi omadusi, seepärast võib loota, et teadusmeetodite ja vahendite edasisel arenemisel on seente kõige huvitavamate ja ebatavaliste omaduste avastamine meil alles ees. On ju ka niisuguseid arvamusi, et seened on mõistusega olendid... 

Pecki kübarnarmikul on mitmeid Bankeraceae sugukonda kuuluvaid sugulasi, kes samuti noores eas sagedasti „nutavad“, kuigi vähem efektselt. Need seened kasvavad reeglina männimetsa samblavaibal. 

Näiteks sinakas kübarnarmik ogadega kübara alapoolel on mõnikord samuti nutune. 

Näiteks väliselt liivapuidikuga sarnane liit-kübarnarmik kasvab sageli oma sugulaste lähedal. 

Ja veel üks sugulane – must narmik samuti ogadega kübara alapoolel. 

Nii kübarnarmikud kui narmikud võivad oma kujult ja värvuselt olla väga mitmekesised, sõltuvalt vanusest, ilmast ja teistest tingimustest. 

Paljusid seeni Bankeraceae sugukonnast – vöötnarmikuid, kübarnarmikuid ja narmikuid kasutati vanasti lõnga värvimiseks, näiteks must narmik andis vaatamata sellele, et on ise mustvalge, kontsentratsioonist ja teistest lisatavatest komponentidest sõltuvalt kas mitmesuguseid halli varjundeid, sinise või roheka värvuse. 

Kõik need seened nagu torikseenedki oskavad samuti vabaneda liigsest niiskusest, eritades seda läbi spetsiaalsete pooride kübara pinnal. Selle protsessi tulemus on tähelepanuäratav. 

Nüüd, kui oleme teada saanud, et piisad seentel pole meeleheitest põhjustatud pisarad, võiksime tutvumise nutvate seentega lõpetada.  

Kuid juhust kasutades tahaksin siinkohal seenelisi, eriti kogenematuid, hoiatada juhuslike eksimuste eest. 

Sellel aastal annavad tohutut saaki mitte üksnes head söögiseened, vaid ka mitmed teised, sealhulgas mürgiseened. Tundub, et juba aastaid pole roheline kärbseseen – meie metsade üks kõige mürgisem seen – nii suurt saaki andnud.  

Mõnedes kohtades on neid nähtavale ilmunud sedavõrd palju, et üheltainsalt metsalagendikult korjaks terve korvitäie mõne minutiga. Samas piisab tõsiseks, isegi surmavaks mürgistuseks rohelise kärbseseenega kõigest poolest seenekübarast. 

Mõnikord aetakse rohelist kärbseseent segamini kasepilvikuga. Kuid kasepilvikul pole seenejala alaosas kunagi niisugust valget tuppe ega täiskasvanuna ülaosas rõngasloori. Ärge eksige! 

Seeni korjates on alati väga oluline olla ettevaatlik ja tähelepanelik, samuti on tähtsad teadmised – siis ei saa ükski tundmatu mürgiseen meid nutma panna.