Nüüd ongi ta Saaremaa raietööliste brigaadi üks liige kümnest, kellest nii mitugi meest on ametis n-ö uue aja RMK-st saadik. See tähendab siis, et pärast 2008. aasta reformi, millega riigimetsa haldaja töö põhimõtted ümber korraldati ja nimetatud brigaad moodustati.

Saaremaa raiebrigaad ülevalt vasakult: Andreas Kurta, Vahur Väli, Rainer Roosipuu, Margus Müür, Valmar Kauber, Hannes Arula. All vasakult: Andrei Kurta, Kaspar Väli, Vello Õun, Agur Kuusk, Arvi Aulik. Foto: Arno Mikkor

„Algusest peale ehk 13. aastat on raiebrigaadis tööl Andrei Kurta, Agur Kuusk, Valmar Kauber, Arvi Aulik,“ loetleb meeste ülemus, Saaremaa metsakasvataja Rainer Roosipuu. Üsna ruttu tuli meeskonda Vello Õun, kel jookseb 11. tööaasta, staažikas mees on ka Vahur Väli 9 aastaga. Sealjuures on kaks meest – Vahur ja Andrei - näidanud seda ametit pidades eeskuju ka oma poegadele Kasparile ja Andreasele, kes koos isadega saarel riigimetsas hooldus- ja istutustöid teevad. Veel kuulub meeskonda Margus Müür ja ongi kümme täis. „Kümme meest on just parasjagu – jõuame kõik tööd tehtud,“ märgib Rainer. Talvel annab ta mehed praakeri hoolde alusmetsa- ja valgustusraieid tegema, aga muul ajal on mehed tema juhtimisel: istutavad ja teevad kultuuri- ja noorendikehooldust.

Vihm polegi kõige hullem
Sel päeval, mil Metsamees Saaremaal Kihelkonna kontoris raiebrigaadiga kohtub, kipub temperatuur 30 soojakraadi ligi. Hannes, kes varem mõningase haletsusega vihmaga töötavat võsakameest vaatas, teab nüüd, et vihmaga töötada polegi kõige hullem, sest vastav riietus ei lase märjaks saada. Hoopis karmim on väljas olla lörtsiga, mis silmanägemise – olgugi et prillide või kaitsevisiiri taga – ära hägustab ja siis on parem pillid kokku pakkida ja ilmamuutust oodata. Ka lumine metsaalune teeb töö raskeks, aga seda muret pole viimasel ajal enam olnudki. Kõige parem on Vello hinnangul tööd teha kerge miinusega ehk 5–10 külmakraadiga, kui veidi ka lund maas on. Madalama kui 25 külmakraadiga tööle minna ei tohi, aga temperatuuri ülempiiri sätestatud pole, seetõttu sätib iga mees leitsaku aegu oma tööaega ise.


Metsa minnakse varahommikul, valgeks läheb ju varakult ning kõige läpatavama palavuse ajal saab siestat pidada. Õhtu hakul, mil kuumus järele andma hakkab, saab uuesti metsa minna. „Kuumus on sajust hullem,“ ütleb Hannes, kes hoolimata sellest, et päike paistab otse lagipähe, tuleb kohtumispaika otse langilt. Palavaga saavat töötada näiteks vana metsa vilusse hoides, aga kui oled ikka lageda taeva all, on kuuma raske taluda. Siis on targem tööpäev kaheks jaotada. Suve kõige kuumemal ajal juulikuus lubatakse mehed ka puhkusele.

A-tiim, V-tiim, meistrite tiim
Üldse saavad raiemehed Metsamehe külaskäigu päeval ekspromt näidata, kui kiiresti nad relvile tõusta suudaks. Nimelt juhtus kogemata nii, et kokkusaamist paika pannes sai üksteisest vähekese mööda räägitud ning seetõttu jõudis ajakirjanikust ja fotograafist koosnev tandem saarele päev varem. Aga ei hullu, Rainer asub riburada pidi mehi läbi helistama ja vähem kui kahe tunniga on kõik Kihelkonna kontori juures kohal. Kes otse metsast, kes lõunapausilt – igaühe tööpiirkonna on Rainer püüdnud sättida nii, et see jääks meeste kodu raadiusse ega oleks tarvis palju sõita. Töökäsud saadab Rainer meestele programmis Metsamees, see juhatab ka õige koha metsas kätte. Ega mehed omavahel, hoolimata sellest, et nad on ühes brigaadis, eriti kohtugi, kui vaid istutamise aegu taimi maha laadides ja sügisel regiooni ühisjahil.
„Saepoes saame kokku,“ muigab Hannes. Rohkem kohtuvad need, kes ühes tiimis töötavad ja ühe autoga tööpaika sõidavad, sealjuures on Saaremaal oma A-tiimgi: Andrei, Andreas, Arvi ja Agur.
Niimoodi ristis nelja mehe pundi Rainer, et oleks suupärasem tööülesandeid jagada.
Vahepeal oli neil ka oma V-tiim: Vello ning isa ja poeg Välid, aga nüüd on V-tiim jäänud kaheliikmeliseks, paaris on isa ja poeg ning Vello on kambas rohkem Hannesega. Viimati mainitud kahene tiim võiks kanda ka Eesti meistrite meeskonna nime – kumbki on võitnud maamessil peetava võsasaemeeste võistluse.

Paarimehed Hannes Arula ja Vello Õun. Hannes õpib Luua metsanduskoolis metsuriks ja plaanib edasi metsandusspetsialistiks õppida. Vello sai kord omale hüüdnimeks inimharvester. Selle eest, et talveõhtuti pealambiga metsas tööd tegi. Metsateid lahti ajanud traktorist pidas teda harvesteriks ega hakanud seal kohas lumelükkamisega väga pingutama, arvas, et masin pääseb ise välja. Foto: Arno Mikkor

Rainer muheleb, et kui mehed kambakesi kultuurihooldust teevad, siis on töötempo kiirem kui üksi töötaval mehel. Kõik on nii ametis, et keegi ei tõsta peadki, kui ta näiteks autoga signaali annab.

Mets kutsub
Mis on selle ameti juures kõige köitvam, et seda töökohta tuli Hannesel lausa kaks aastat oodata ja pojad isa jälgedes lähevad? „Vaheldusrikkus, hoolitsetakse hästi, töökorraldus on hea,“ vastab Hannes ja Vello lisab: „Kontimurdev pole ka.“
Kaspar ütleb, et tema alustas metsaistutamisest, see töö meeldis ja edasi tulid sujuvalt juba ka hooldustööd. Igatahes on noor mees tööga Saaremaa raiemeeste brigaadis igati rahul. „Mets kutsub,“ täheldab Arvi teema täienduseks ja Agur nendib, et ei oska teist tööd tehagi.
Kõige rohkem mokkamööda (loe: tasuvam) töö on meeste sõnul kultuurihooldus, kõige vähem makstakse hooldusraiete eest.
„Raie tasustamine talvel on tasakaalust väljas,“ hindab Vello. „Talvel teenime kolmandiku võrra vähem, aga töö ei ole kolmandiku võrra kergem.“ Selle peale kostab Rainer, et raietöödele suunatake mehed talvel seetõttu, et neil jaguks ka hooajaväliselt rakendust.
Üldiselt on mehed RMK kui tööandjaga rahul, kiidavad neile antavat varustust ja töökorraldust, ent mõnevõrra tuska teeb lisaks eelnevalt mainitud talviste raietööde tasustamisele ka see, et ühekordset tulemustasu ei maksta keskmise palga järgi, vaid kindla summana. Agaramate töötegijate suhtes tundub see ebaõiglane.


Võitlus ulukitega
Raiemeeste hooaeg algab istutamisega, mis tänavu läks tänu soojale talvele lahti erakordselt vara – saarel juba märtsikuus. Üks mees jõuab istutada keskeltläbi 50 000 puud aastas. Heas kohas suudab üks istutaja päevas maha panna 3000–4000 taime.
Seejärel algab võitlus ulukitega. „Kui istutad kuuske, siis on kitsed, ja kui mändi, siis on hirved kohal,“ ütleb Hannes. Vello sõnul on kurb vaadata, kui nädal pärast valgustusraiet on puude tüved valgeks kooritud. „Hirv ja põder ka,“ ütleb ta. Seetõttu ei taha saare mehed valgustusel metsa väga hõredaks võttagi.
„Eeskirja järgi võiks neli korda neli meetrit mõõdus lapil kasvada neli puud, aga jätame hirvede pärast rohkem,“ selgitab Rainer. Ka püüavad raietöölised säästa kasvama jäävat puud näiteks nii, et ei sae seda ümbritsevaid puid päris maha, vaid jätavad need püsti. Jala peal kuivades takistavad need pahategijaid vähemalt mõnda aega kasvava puu kallale pääsemast.
Ega põdrad näiteks saega töötavat inimest kardagi, vaid asjatavad rahulikult langi kõrval, teavad mehed. Paned sae kinni, siis lähevad eemale. Põdrasarvi on leidnud iga saemees, eriti edukas on selles vallas olnud Arvi.
Ka lõhkekehi võib Saaremaalt leida, viimasel ajal küll juba vähem. Ette on tulnud näiteks, et laskemoon rippus murdunud puu juurte küljes ning maapinna ettevalmistamisel on traktor padrunid välja kraapinud. Õnneks ilma õnnetuseta.
Ja maarjakaski leiavad saemehed, keskeltläbi ühe puu aastaks. Et need kasvama jääks, tähistatakse need ära.
Parimad marja- ja seenekohad on muidugi ka teada, nende asupaika küsivad teisedki.
Veel teavad saemehed neid salajasi paiku, mida autoaknast juba ei silma – sõjaaegsed kaevikud, metsavendade puhkepaigad...
Vello aga nopib Dejevo raketibaasi territooriumilt naisele aialilli. Eks sõjaväelaste naised on need kunagi sinna istutanud.

Saag peab töötama
Küsimusele, millises metsas on kõige parem tööd teha, vastavad mehed kui ühest suust: „Männimetsas!“ Kaasikus olevat ikka teine tegu. Margusel Sõrves on hoopis palju madistamist. „Sarapuu, paju, vanad elektripostid, aiad,“ loetleb Margus. „Need on RMK-le juurde tulnud alad, vanades riigimetsades sellist jama pole.“


Raiemehe töö annab paraja füüsilise mahvi, on päevi, kus sammulugeja näitab, et mees on kõndinud 30 000 sammu. Hannes rõhutab võsalõikuri kandetrakside õiget paikatimmimist, siis ei tee töö seljale häda.
„Hooaja alguses, kui kultuurihooldus hakkab, siis on esimesed kaks päeva küll sedasi, et keera end või voodist maha, kuna lihased on nii valusad,“ möönab ta.
Kui heinalistel on päeval palav ja parmud ning öösel sääsed ja poisid, siis kuidas metsameestel sitikate ja satikatega lood on? Selgub, et nii kaua, kuni saag töötab, hoiavad nood aupaklikkusse kaugusse. Ja kell neli hommikul ei ole ka sääski, ütlevad mehed.
Aga puugid? Neid naljalt vältida ei õnnestu, jagub läkitada Tervise Arengu Instituudilegi, kes puuke uurib ja neid endale saata palub. Entsefaliidi vastu on kõik mehed tööandja kulul vaktsineeritud, ent borrellioos kipub kimbutama. Margus on seda tõbe lausa viis korda põdenud.
Ent sellisest „pisiasjast“ ei paista raiemeeste brigaad laskvat end häirida.
Ega saare meeste juttu julge mandrilt tulnud alati ka tõe pähe võtta, seda enam, kui Vello räägib loo kohalikust mehest, kes valetas nii palju, et kui too vastu tuli ja tere ütles, tuli igaks juhuks küsida: „Tösi või?“