Praegu siit aiandist pole nad veel lahkunud, selle kinnituseks kostub kaamerasse tihti ja igapäevaselt nende iseloomulikke häälitsusi. Öösiti magatakse suvalise oksa peal ning pesas ööbimas enam ei käida. Arvatavasti kisavad ja lõugavad kullinoored siin sünnilinna kullisalus-katsepuistus veel juuli keskpaigani kuni vastupandamatu uudishimu laiema maailma vastu saab võitu ja nad lendavad esimese hooga kuhugi, peaasi, et ära.


Muidugi tekib uudishimulikul huvi, et kus ja kuidas nende elukene edasi veereb. Kas nad jäävadki “linnavurledeks” või saab mõnestki neist pühendunud “maakas”.
Tallinna kanakullide uurija Aarne Tuule sõnul on rõngaste taasleidude põhjal pealinna parkides sündinud noored kanakullid enne suurt sügist lennanud Paldiskisse, Lahemaa Rahvusparkki ning isegi üle Soome lahe Soome lõunarannikule.
Seni kogutud andmete ja muljete alusel jäävad enamik linnas sündinud kanakullidest ise ka linna elama. Tallinnas on teada ühest kanakullidünastiast, kelle liikmed on linnamaastikus elanud juba neljandat põlve.
Augustis-septembris ongi noortel linnakanakullidel seiklemise aeg seniks, kuni neid tabab tõdemus, et põliskodu on palju toiduvaesem ja nad peavad toidu hankimisele kulutama palju rohkem energiat ja elu seal paistab rist ja viletsus. Nõnda siis, noored linnakanakullid, kui ellu jäävad, pöörduvad suure tõenäosusega talveks linna tagasi. Siin on aastaringi külluslik toidulaud – tuvid, varesed, hakid, kajakad, rästad, tihased jt. ning mõni kraad talvgi soojem.

PS: Lähipäevadel lõpetame ülekande kanakullipesast RMK Tartu aiandis, kullinoortel on tiivad juba tugevad ja ümbruskonna maastikud tahavad avastamist. Pelgalt tühi pesa pole ju vaatamist väärt.