Tekst: Tiit Hunt
Fotod: Shutterstock, Hendrik Relve
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Uue koha otsingul ei saa määravaks siiski mitte taime suur rännuhimu, vaid soov liikuda lähemale valgusele, milleni jõudmine on vihmametsas ellujäämise pant. Nii läbitud vahemaid ei saa küll mõõta kilomeetrites, vaid pigem sentimeetrites, heal juhul meetrites.


Juurekas kurgpalm (Socratea exorrhiza) sai omale eestikeelse nimetuse alles kümme aastat tagasi. See palmiliik on levinud troopilises Kesk- ja Lõuna-Ameerika vihmametsas. Juurekat kurgpalmi nimetatakse ka cashapona’ks, kuid liikumisele viitab palmi ingliskeelne nimi walking palm.

Palm võib kasvada kuni 25 meetri kõrguseks, tüve läbimõõduga kuni 18 cm. Palmi tüvi seisab vaialaadsete lisajuurte peal, ilma et tüvi maapinnani ulatuks – tal oleks nagu jalad all ja vaataja pilgu läbi võiks ta küll kohe kõndima hakata. Neid ebatavalisi kooniliste ogadega lisajuuri kutsutakse kurgjuurteks ning need võivad asetseda kuni 2 meetri kõrgusel maapinnast. Tõenäoliselt on juurekas kurgpalm kõige kuulsam kurgjuurtega palm, sest selline kohastumus vihmametsas ellu jääda on palmiliikide seas pigem haruldane.

Arvatakse, et kurgjuured aitavad palmile tagada paremaid elutingimusi: soodustavad kiiret vertikaalset kasvu, mis aitab rohkema valguseni jõuda, ning tagavad selle, et palm püsiks kindlalt püsti aeg-ajalt üleujutatud ebakindlal soisel pinnasel.

Täheldatud on, et kurgjuured lubavad palmil algsest idanemiskohast eemale „kõndida“, kui talle kukub peale mõni teine puu, mis ta ümber lükkab. Kui selline sündmus juhtub, kasvatab palm tüvest uued vertikaalsed lisajuured ja saab sel viisil jätkata kasvu üles valguse poole. Vanad juured kõdunevad ning palm ongi „põgenenud“ risu alt ja elab edasi uues kohas.


Väidetakse ka, et kui juureka kurgpalmi ühele küljele paistab rohkem valgust, kasvavad juured valguse poole ja nõrgema valgusega poolel olevad juured taandarenevad. Nõnda siis palmipuu „jalutabki“ pimedas-sünges-niiskes vihmametsas valguse poole.

Kõndivad puud muistsetes lugudes

Meil Maarjamaal vihmametsi ega „jalgadega“ palme pole, aga rahvamuistendites kõnnivad puud meilgi. Nii räägib vana lugu, et kord tulnud kolm pärna Mihkli kihelkonnast Jaagupi kihelkonda. Kui nad Kõima raba alt mööda tulnud, jõudnud nad Vee valda Naartse küla põllu peale. Pärnade nimed olnud Riinu, Kai ja Mai.


Naartse küla põlluaia peale jäänud Riinu teistest maha ja hüüdnud: „Kaie, Maie! Riinu ribupaelad läksid katki.“ (Ribupaeltega seoti sääremähiseid) Kai ja Mai tulnud edasi, Riinu aga jäänud sinna. Rahvas hakanud tema all jumalatele ohverdama ja see koht jäänud neile pühaks hiiepaigaks. Kai ja Mai tulnud aga edasi ja jõudnud Vahenurme mõisa juurde kõrge mäe peale. Sinna jäänud Kai ja valinud endale püha paiga elamiseks. Mai aga läinud nüüd üksinda kurtes hommiku poole ja laulnud kurblikult, et õdedest lahkuma peab. Viimaks jõudnud ta Enge-Uduvere valda ja jäänud sinna elama.