Tekst: Kristi Kool
Fotod: Jarek Jõepera, RMK
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Eesti loodus tõmbab inimesi ning huvi RMK hallatavate puhke- ja kaitsealade vastu püsib suur. Suur on ka loodusesõpradele mõeldud RMK külastustaristu – üle 8000 eri rajatise alates lõkkekohtadest ja laudteedest ning lõpetades metsamajade ja vaatetornidega. „Külalistaristuga käib pidev töö, sest kui ühes kohas saab midagi korda, on mujal teinud aeg juba oma töö ja tuleb uuesti parandada,“ kinnitab RMK külastuskorraldusosakonna juhtaja Marge Rammo.


Kaitsealade külastustaristu rekonstrueerimistöid rahastati 2015.–2023. aastal 85% ulatuses Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist ja 15% panustas RMK oma vahenditest. „Selle meetmega said toetust need objektid, mis asusid kaitsealadel ning mille arendus- ja parendustegevused kajastusid nende kaitsealade kaitsekorralduskavades. Viimasega määratakse tegevused konkreetsel alal asuvate loodusväärtuste tutvustamiseks, säilitamiseks ja kaitsmiseks. See tähendab, et matkajate ja loodushuviliste jaoks peab olema välja arendatud liikumist hõlbustav ja suunav külastustaristu, mille moodustavad infoviidad, -tahvlid, loodusrajad, peatuskohad ning muud rajatised,“ selgitab Rammo. „Teisalt aga peab seesama külastustaristu tagama kõigi elupaikade säilimise, vähendama külastuse survet tundlikele liikidele ning looma võimaluse loodusväärtustega tutvumiseks neid kahjustamata.“

Ühtekuulusfondi rahastuse pälvis 34 põhitegevusse koondunud 80 külastusobjekti. Esimesena valmis aastal 2015 Põõsaspea linnuvaatlusonn, mille rajamisel võeti arvesse ka ornitoloogide soovitusi. „Ühe põhitegevuse alla käis tavaliselt rohkem kui üks külastusobjekt, töid tehti erinevatel kaitsealadel eri mahus vastavalt vajadusele. Viru raba õpperaja külastajatele rajasime uue ja suurema parkla, sest huviliste sõidukid ei mahtunud juba aastaid vanasse parklasse ära. Meie rahvuspargid ja kaitsealad said uuendatud lõkke- ja telkimiskohad ning parandatud liikumisvõimalused loodusradadel. Rekonstrueeriti 14 vaatetorni, nende hulgas võiks näiteks esile tõsta uue tänapäevase ilme saanud Valgesoo, Tellingumäe, Simisalu, Rannametsa ja Majakivi vaatetornid,“ loetleb külastuskorralduse juht vaid mõned valminud objektidest.


Tõmbenumbriks vaatetorn
Kõigi objektide valmimiseks kulunud kaheksa aasta jooksul tuli ette ka murekohti. „Kui vaatame just viimaseid aastaid, mida mõjutasid COVID-19 ja Ukraina sõda, siis nii materjalide hinnad kui ka tööjõud on oluliselt kallinenud. Juba esimene samm – projekteerimine – maksab nüüd mitu korda enam kui esimeste objektide tegemise ajal,“ tõdeb RMK külastuskorraldusosakonna taristuspetsialist Marge Rebane. „Sel põhjusel jäigi meil lõpuks ehitamata Rebasemõisa vaatetorn Karula rahvuspargis. Sealses rahvuspargis oli meil veel mitmeid teisi tegevusi: rajasime uued lõkkekohad, korrastasime matkaradu, lisaks uuendasime Mäekonnu vaatetorni, nii et päris ilma tornita Karula rahvuspark pole.“ Ehitamata jäi ka Käsmu vaateplatvorm Lahemaa rahvuspargis, aga seal oli põhjus juba hoopis teine. „Koroona ajal hakkasid inimesed massiliselt looduses käima ja maaliline rannaküla mere ääres muutus tavapärasest veel populaarsemaks. Kohalikud elanikud väljendasid muret, et kogu see autode ja inimeste vool hakkab lõpuks küla ja ümberkaudse looduse taluvuspiiri ületama ning nii jätsime veel ühe atraktsiooni, mis inimesi kohale tooks, rajamata,“ põhjendab Rebane. „Kui väikesed erandid kõrvale jätta, olid kohalikud omavalitsused ja kogukonnad uuendatud külastusobjektide üle siiski rõõmsad,“ kinnitab ta.


Kui küsida, mis laadi objektid on teistest keerukamad, vastab Marge Rebane kõhklematult: „Vaatetornid!“ Need on sageli matkakoha tõmbenumbriks ja RMK peab olema kindel, et inimestel on sinna võimalikult mugav ja ohutu minna. „Vaatetornid on meil peamiselt puust, aga leidub ka metallkarkassiga torne ja selles suunas me edaspidi liikuda tahakski. Metall on ilmastikukindlam ja vastupidavam,“ selgitab taristuspetsialist. Metalli miinuseks on aga puidust kõrgem hind ning keerukam ja kallim transport. Viimase all mõtleb Marge Rebane ka kohalevedu tööpiirkonda, sest tegu oli enamasti kaitsealadega ja sinna pole võimalik suurte masinatega ligi sõita, et koorem maha panna. „Vaatetorni ehitamisel planeeritakse materjali vedu talveperioodi. Kui meil veab ja on lund, siis saame vedada saanidega. Kui aga pole, siis tuleb tuua käsitsi mööda laudteed,“ kirjeldab Rebane.


Laudteede endi ehitus käib tema sõnul samuti nii, et uue tee materjal tuuakse kohale mööda vana teed. Sealjuures on ehitajatel välja töötatud spetsiaalsed kärud, millega saab ringi pööramata ja maastikku kahjustamata edasi-tagasi mööda laudteed liikuda. „Meil on aastate jooksul juba välja kujunenud hulganisti ehituspartnereid, kellel on kogemus, ja nemad tavaliselt meie hangetel ka osalevad.“ Vaatetornide väljanägemise kavandavad arhitektid, ühtset tüüplahendust pole. „Meie vaatame eelprojekti staadiumis lahenduse üle ja kui vaja, teeme muudatusettepanekuid,“ ütleb Marge Rebane.

See, kui kaua kordatehtud objektid kasutuskõlblikud püsivad, sõltub loodusmõjudest, projektist ja ehituskvaliteedist. „Puidu keskmine „eluiga“ välitingimustes on kümmekond aastat. Oleneb keskkonnast, näiteks rabas saab puit läbi kuivada ja seal püsib laudtee või puidust vaatetorn kauem kui metsa all, kus puidule langevad puulehed. Puidule lisab vastupidavust tema kombineerimine metalli või plastiga. Külastustaristu eluea pikendamiseks otsime pidevalt uusi ehituslikke lahendusi ja -materjale,“ tõdeb Rebane. „Ja muidugi sõltub objektide seisund sellest, kas ja kuidas inimene oskab talle pakutavat hoida. Õnneks on aasta-aastalt olukord selles vallas paranenud,“ rõõmustab RMK külastuskorraldusosakonna taristuspetsialist.

Kõik korraga korda
RMK külastuskorraldusosakonna Põhja-Eesti piirkonna Ida-Virumaa külastusala juht Heinar Juuse on teinud sama tähelepaneku. Tema haldusalas on päris suur osa rekonstrueeritud objektidest, sealhulgas 2018. aastal loodud Alutaguse rahvuspargi külastustaristu kavandamine ja rajamine. Unikaalse loodusega liigirikkas piirkonnas, kus asub kokku 11 kaitseala, lõppesid viimased tööd 2023. aasta suvel ning Juuseni on jõudnud palju kiitvat tagasisidet.


Ka tema kinnitab, et külastusobjektidega on pidevalt tööd. „Ma olen RMK-s juba üle 20 aasta ja näiteks Kurtna maastikukaitseala objekte oleme selle aja jooksul ehitanud üles kolm korda,“ toob ta näite. Tema sõnul ongi mõistlik teha võimaluse korral korda kogu objekt: uued lõkkekohad, pingid-lauad, välikäimlad ja infotahvlid jms. „Nii jääb tehtu ka külastajale rohkem silma ja ta oskab seda ka paremini hoida,“ kinnitab ta.

Juuse sõnul on tema tööaja jooksul külastustaristu märkimisväärselt muutunud ja ikka paremuse suunas. „Selliseid koorimata haavaplangust laudu ja pinke, nagu me aastatuhande alguses ise kokku lõime, enam RMK külastuskohtadest ei leia,“ muheleb ta. „Oleme saanud kogemusi, kuidas teha paremini ja vastupidavamalt.“

Varastatud käimla ja alla visatud arvuti
Vastupidavuse suhtes ei saa taas üle ega ümber inimtegevusest ja Heinar Juusel on kogunenud hea hulk lugusid, mille kõigega võib „looduse kroon“ üllatada. Üks kurioossemaid juhtumeid leidis aset umbes seitse aastat tagasi, kui Kauksi telkimisalalt varastati kahekohaline freespalkidest välikäimla. „Oli maikuu algus, ilm jahe ning telkijaid platsil veel polnud. Nii kasutaski keegi võimalust ja viis käimla minema,“ meenutab Heinar Juuse. Kadunud kemps tekitas kenakesti elevust ja jõudis ka mitme meediaväljaande veergudele. Kõige krooniks silmas Juuse pihta pandud käimlat mõni aasta hiljem bussiaknast ühe heki tagant paistmas, aga kuna osutus raskeks tõendada, et tegu on just sellesama Kauksist kaasaviidud majakesega, jäi asi sinnapaika.


Ka vaatetorn võib inimestele huvitavaid mõtteid pähe tuua. „Uue, 2018. aastal valminud Iisaku vaatetorni puhul seda enam juhtunud pole, aga vanas tornis käisid noored all asunud prügikasti kive loopimas. Mida kõrgemalt ja täpsemini asi õnnestus, seda võidukam oli viskaja,“ selgitab Juuse mängureegleid ja lisab leplikult, et tegelikult teeb tema südamele rõõmu, kui noored värskes õhus füüsilist tegevust harrastavad, seda enam, et kivikamakate tassimine 28 meetri kõrgusele vaatetorni nõudis sitkust ja pealehakkamist. „Aga prügikastist ei jäänud sellise spordi peale küll midagi järele,“ nendib Juuse ja lisab, et ükskord lendas tornist alla ka kellegi lauaarvuti.


Ehkki Heinar Juuse meenutused on vähemalt tagantjärele koomilise alatooniga, on tal siiski hea meel, et sedasorti nalja tehakse üha vähem. „Me oleme nüüd ka ise targemad ja kui kavandame objekti, kasvõi vaatetorni, siis väljanägemise kõrval on oluline ka külastajasõbralikkus ja turvalisus. Kui vanas tornis sai iga platvormi peal üle ääre alla vaadata, siis uuel on ülesmineku trepikoridor tunnelisse pandud ja üleval on piirded tihedamad.“
Lisaks sellele, et külastustaristut paremini hoitakse, teeb Juusele rõõmu matkaliste arvu kasv. „Alutaguse rahvuspargi on kohalike kõrval üles leidnud välisturistid. Ka rahvuspargis asuvasse Alutaguse külastuskeskusesse astub sisse üha rohkem inimesi, näitust vaatama või seal korraldatavatest üritustest osa saama,“ kinnitab Heinar Juuse.

Rabahuvilised ajasid parkla umbe
Mõne paiga populaarsus võib lõpuks viia olukorrani, kus ei jää muud üle, kui taristut muuta. Nii juhtus ülipopulaarse Viru raba õpperaja parklaga, mille laiendamiseks on otsitud lahendust ligi paarkümmend aastat. Probleemiks oli vana parkla asukoht Lahemaa rahvuspargi sihtkaitsevööndis, mis ei võimaldunud parklat laiendada kaitseväärtusi kahjustamata. Samas kasvas pidevalt õpperaja külastus ja sellega kaasnenud parkimist soovivate sõidukite hulk. Vajadus teravnes veelgi koroonaviirusest tingitud piirangute ajal.


RMK Põhja-Eesti piirkonna Lahemaa külastusala juht Timo Kangur selgitab: „Varem käis Viru rabas hästi palju välisturiste. Tuli buss 50 inimesega, kogu seltskond läks paariks tunniks rappa, siis sõideti jälle minema ja tuli uus buss. Ja kui inimesi käis päeva jooksul läbi tõesti arvukalt, siis busse korraga nii palju ei tekkinud, et poleks parklasse ära mahtunud. Kui aga algas pandeemia ja välisturiste enam ei saabunud, taasavastas Viru raba õpperaja üha enam eestimaalane, kes tuli kohale muidugi autoga. Ja kuigi parkla laiendamisest oli räägitud juba pikki aastaid, siis korraga polnud seda probleemi enam võimalik edasi lükata.“


Kuna senist parklat vanas asukohas suuremaks ehitada ei olnud võimalik, hakati otsima uusi lahendusi. „Üheskoos kaarti uurides leidsime Transpordiametile kuuluva teemaa, mis oli ette nähtud Liiapeksi liiklussõlme väljaehitamiseks. Saime Transpordiametiga kokkuleppele ja kuna antud koht on juba rahvuspargi piiridest väljas, polnud ka Keskkonnaametil vastuväiteid. Kokkuvõttes läks igati hästi, sest vana parklat poleks vajalikus mahus laiendada saanud,“ on Kangur tulemusega rahul. Tema sõnul mahub Viru raba uude parklasse umbes 90 autot ja viis bussi. Milliseks kujuneb seal koormus turismi tippajal, Timo Kangur veel öelda ei oska, sest uus parkla valmis selle sügise hakul. Varasema statistika põhjal usub ta aga, et kohti jagub. Lisaks autodele saab uude kohta parkida ka rattaid. Et aga külastuskorraldus on pidevas arengus, pole ka Viru raba parkla veel lõpuni valmis. „Kuna parkla on suur ja rahvast hakkab ilmselt käima palju, on see hea koht, kus jagada kasulikku teavet. Planeerime sinna suuremat kaardimaterjali ja infotahvleid nii Viru raba kui ka kogu Lahemaa rahvuspargi võimaluste kohta,“ lubab Timo Kangur.