Kõik selles valikus esitletud kivipuravikud, nagu paksu lehevaiba järgi arvata võibki, on tabatud hilissügisel. Sellel aastal oli kaks kivipuravike lainet. Muidugi jätsid oma jälje jahe pikk kevad ja kuiv kuum suvi. Hilinenud esimene laine osutus ülimalt rikkalikuks, kuid häbiväärselt ussitanuks. Sadadest avastatud kivipuravikest osutus kõlblikuks vaevalt 10%. Hoopis teine lugu oli niisama võimsa hilissügisese lainega. Sellele eelnesid vihmad, jahenemine, mõnel pool ka esimene öökülm, mis vähendas oluliselt seenesääskede ja nende vastsete aktiivsust. Kõik see andis seenelistele võimaluse täiendada selle esmaklassilise ja kauaoodatud seene varusid suurepäraste kvaliteetsete isenditega. Ja kui palju imelisi emotsioone nad seejuures veel kogesid, kivipuravike leidmine on ju kirjeldamatu nauding!

Miks sedalaadi patoloogiad tekivad, pole veel päriselt selge – teadus vaikib. On vaid teada, et niisuguseid seeni võib täiesti kartmatult tarbida, geneetilisest muundamisest või veel vähem Tšornobõlist pole haisugi, kõik piltidel olevad seened korjati maanteedest ja ettevõtetest eemal, ökoloogiliselt puhastes kohtades. Kuigi... kes teab, võib-olla keegi kunagi valas mingit halba vedelikku mõnda neist kohtadest... Seened imavad endasse kõike.

Tegelikult kasvavad kärbseseened sageli kivipuravikega kõrvuti, tavaliselt ilmuvad nad välja viimase hilise laine ajal ja käituvad üsna sõbralikult, seega on õigem öelda, et nende liit on imeline!

Tänase ülevaate pühendasin kivipuravike veidrustele, teiste seeneriigi esindajate ebatavalistest tempudest, kui Jumal annab, tuleb juttu järgmisel korral.

Korvi ma veel nurka ei viska, põhjust metsa minna jätkub. Muide, kunagi 1990. aastatel, paraku olen unustanud, mis aastal täpselt, leidsin 22. oktoobril 83 puravikku. Nii et show must go on!

Edu, huvitavaid avastusi ja tervist kõigile!