Nii ta lendab juulikuu lõpusirgel, sanglepalt murtud ehitusraag noka vahel, iga kord valju tiivaplaginaga lendu tõusmisest märku andes. Isegi kui kesksuvise tiheda tumerohelise lehemassiivi seest lindu ennast õieti nähagi pole, ja kui ta parasjagu oma valju uhhuutamisega end ei reeda, siis lennu alustamisel hooga seljal kokku löödud tiivad tekitavad nii valju plaksu, et seda on hästi kuulda keset suvist tüüpilist inimtekkelist aiamüra.  

Traditsiooniliselt on kaelustuvi olnud metsalind, kes teeb oma hõreda pesa enamasti kõrgel kasvavale kuuseoksale vastu tüve, ning toitub põllul, siis järjest enam on meikast saamas urbaniseerunud inimkaasleja, keda ka suurlinnades, nt Berliini-suguses metropolis, kohata võib. Ta teeb pesa ka maja seinaeendisse ja toitub koos kodutuvidega linna haljasalal.


Nii on ka Tallinna-lähedases elamupiirkonnas kümne aasta tagusest sulisest uustulnukast saanud iga aastaga järjest arvukam pesitseja, kes küla servas kõrguvate kuuskede asemel inimesele märksa lähema elukoha valinud ja ei pelga ka aiamurul patseerides toitu otsida.


Olgugi, et me tavaliselt näeme, eriti linnamaastikus, enamasti kodu- ehk kaljutuvisid, on nende kahe tuviliigi arvukus Eestis samas suurusjärgus – 50000-80000 paari.

                                                                                                                         Kaelustuvi lakub soola

Kui ilm ning toidubaas soosib, siis suve jooksul koorub tavaliselt kaks pesakonda tuvipoegi, eriti soodsates oludes aga isegi kolm. Siin kase otsas on käsil teine pesitsus ja vanemad hauduvad kordamööda kahte valget muna. Pojad peaksid selles pesas saama iseseivaks augusti lõpus-septembri alguses, kui kaelustuvide salgad on juba rändel Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Ränne algab augustis ja venib novembrikuuni välja.